Tootmine ja tarbimine

Regioonis (Balti riigid + Soome) tervikuna ja riikides eraldi tehti selle aasta jaanuaris-veebruaris elektritarbimise rekordid. Põhjuseks ka pikaajaline elektritarbimise kasvutrend (laiemalt põhjuseks üldine muu energiatarbimise üleminek elektrile, nt hoonete soojustuses ja transpordis), aga selle aasta järsu hüppe põhjuseks on selgelt see, et väga külm oli - suures osas Euroopast oli 15 aasta kõige külmem talv, ka Eestis oli 15 aasta kõige külmem jaanuar ja veebruar.2 Soomes olid jaanuaris väga külmad ilmad, Lapimaal 40 aasta külmim.

Kui 2020ndate algul oli meie regiooni üldine energiadefitsiit veel väga sügav, siis tänu Soome ja Leedu jõudsale tööle viimasel 4 aastal on defitsiit päris kiiresti vähenenud, aga nii suureks nõudluseks nagu jaanuaris-veebruaris sellest siiski ei piisa.

Suurem puudujääk tähendab paratamatult kõrgemaid hindu, sest pakkumist on turul puudu ja töösse tuleb panna vanad ja väga kallist elektrit tootvad jaamad, mida ainult seetõttu töökorras hoitaksegi, et selliseid haruldasi olukordi katta. Tippude katmiseks rajatakse ka gaasijaamasid, mis tavaolukorras turule ei pääse, aga mida suure puudujäägi olukorras saab kiirelt lisaks tuua.

Tuuleenergia tootmine

Süüdlaseks kallites hindades või selles, miks odavast tootmisest ei piisanud, et tagada järsk tarbimistipp, tehti laialdaselt tuuleenergia, nii nagu Eestis on tavaks saanud. Keskerakonna esimees levitas jaanuaris tehisaruga tehtud pilti nutvast vanainimesest ja tema akna taga külmunud tuulikutest. Külmunud tuulik on kahtlemata meeldejääv kujund ja tuulikute külmumist Soomes korraks ka juhtus.

Soome tuuleparkide kasutustegur selles üsna haruldaselt pakaselises jaanuaris-veebruaris oli ~21%, viimase 3 aasta keskmine on ~29%, talviti veelgi kõrgem, nii et talv oli tuuleenergia jaoks tõesti keskmisest kehvem.

Vastab tõele, et pakaselise perioodiga kaasneb vahel tuulevaikus. Aga võrrelda tuleb neid numbreid tuuleparkide sihtnumbritega: keskmiselt heade tuuleoludega asukohtades on kõige uuemate (see tähendab ka: kõige kõrgemate) maismaatuulikute pikaajaline kasutustegur umbes 30%. Tuulikute kasutustegur tõuseb 100% ligi ainult ühtlase väga tugeva tuulega (~12 m/s), mida püsivalt muidugi pole ja selles mõttes on erinevate elektritootmisviiside kasutustegurite võrdlemine üsna demagoogiline ettevõtmine - keegi ju ei arvagi, et tuulikute kasutustegur saaks olla 90%+. Eestis on üle poole tuuleparkidest vanad ja väiksed ja nii väikse võimsusega tuulikud 30%ni ka ei küündi, seepärast on meie parkide pikaajalised numbrid neist alati halvemad. Samal ajal oli nt Leedu tuuletootmise kasutustegur jaanuaris üsna korralik:

Sellelt pildilt on ka näha, et levinud jutt, et “regioonis puhub tuul alati samal ajal”, ei vasta tõele. Selle aasta jaanuaris oli Leedu ja Soome tuuletoodangu korrelatsioon lausa õrnalt negatiivsel poolel, -0.045, st Leedu pigem kompenseeris Soome auke kui käis sama rada. Eriti silmatorkav on enam kui kolmandik jaanuari lõpust, kus Leedu tuulepargid tootsid kuskil ~40% võimsusega ja Soome oli pakaselises tuulevaikuses. Leedu tuuletootmine toetas meie madalamaid elektrihindu eriti jaanuaris tugevalt ja ilma nende tubli tööta viimasel 3 aastal tuuleparkide käivitamisel oleks ka meie jaanuari hinnad olnud veelgi krõbedamad kui nad olid. Lühematel perioodidel ei ole regiooni tuuleparkide toodang nii tugevalt korreleeritud ja see aitab talvel katta defitsiiti kõige odavamal võimalikul viisil.

Pikaajaliselt ja aastaaegade järgi on muidugi tuuletootmine regioonis korreleeritud ja meie oleme paremini korreleeritud nii Leedu kui Soomega kui Leedu ja Soome omavahel, sest asume nende vahel. Praktikas tähendab see, et ühel talvel oleme sarnasemad Soomega, teisel Leeduga - keskmiselt rohkem Leeduga, kuid sellel talvel rohkem Soomega. Korrelatsioon erinevatel aastaaegadel ei ole ülearu suur (keskmiselt ~0.3...~0.6) ja on rohkem korreleeritud ülemistes, mitte alumistes otstes, st suurema osa korrelatsioonist annavad olukorrad, kui tuult on korraga palju, mitte korraga vähe. Leedu ja Soome omavaheline keskmine korrelatsioon on aga üldse väga nõrk (sõltuvalt aastaajast ~0.1…~0.25). Regiooni varustuskindlust tagavad seetõttu siiski kõik tuulepargid, mitte ei dubleeri üksteist asjatult.

Elektrihinnad

Kui kallid hinnad tegi piirkonna üldine elektridefitsiit, siis miks olid meie hinnad Soome omadest jaanuaris siiski 30% kallimad?

Vaatasin lähemalt, millal oli Soome hind meist oluliselt madalam, määrates piiriks, et Soome hind võiks odavamatel tundidel olla meist vähemalt 10% odavam. Selliseid tunde oli jaanuarist 39% ehk kokku umbes 12 ööpäeva. Soome hind oli neil tundidel keskmiselt meist 2x odavam, nende 9 senti vs meie 18 senti kWh kohta. Mis selle hinnavahe tingis?

Vastus on lihtne: neil tundidel oli Soome tuuleparkide kasutustegur hoolimata kehvast jaanuarist 31%, kattes Soome tarbimismahust 23%. Meie suunal olid neil tundidel Estlink1 ja Estlink2 ääreni täis (kasutusel keskmiselt 986/1000 MW ülekandevõimsusest), odavat elektrit Soomest meile rohkem läbi ei mahtunud, nende hinnad surus aga alla neile kättesaadav odav tuuleenergia.

See on tüüpiline olukord suuremaks hinnavaheks Soome ja Eesti vahel - Soomel on piisavalt tuuleenergiat ja meile rohkem läbi ei mahu. Nt novembris-detsembris oli selliseid tunde 72%, keskmiselt maksis Soomes elekter 3,3 senti meie 9,2 vastu ja tuul kattis 32% nende tarbimisest, aga ka tarbimine oli Soomes krõbedast aasta algusest madalam, sest oli tänapäeva tavaline keskmine soe talv, millist saame kogeda kaugelt enamusel aastatel:

Oludes, kus Soomes katab tuul suure osa nende tarbimisest, on nende elektrihind meist kuni 3 korda odavam, sest ühendustest meile rohkem läbi ei mahu. Suurem taastuvenergia osakaal tarbitud elektris tähendab Soomes madalamaid hindu, sest kallimaid allikaid tuleb vähem kasutada. Veebruar oli kehvem, aga ka seal jagus odavamaid tunde soomlastele siiski umbes 25% ja hind oli neil tundidel Eestist pea 2 korda odavam.

Kuidas saada elektrihind Eestis odavamaks?

Üks võimalus on ehitada Soome toru laiemaks, rajada uus Estlink3 kaabel ja seda Elering ka plaanib. See annaks meile ligipääsu suuremale hulgale Soome odavale tuuleelektrile. Regiooni defitsiiti see aga ei paranda, Soome tarbimine tõuseb ja meie oleme veel rohkem sõltuvuses välisühendustest kui praegu. Ühiskondlike kulude plaanis tuleb arvestada ka sellega, et laiem toru tähendab kohaliku elektritootmise veel keerulisemat konkurentsiolukorda Soomest tuleva odavama elektriga, mis börsi üle ujutab. See on hea tarbijatele, aga samas peame kohalikke tootmisi varustuskindluseks ehitama nagunii, sest energeetikas ainult ühendustele lootma jääda ei tohi (mis võib juhtuda, näitas eriti ilmekalt muidugi 2024 detsembris katki sõidetud kaabel). Alternatiiv saamaks odavamat elektrit sellistel tundidel, mil Soomest meile rohkem odavat elektrit läbi ei mahu, on lihtne: ehitada ise tuuleparke, mis meile kohalikult odavat elektrit toodavad. Kui see Soomes töötab, miks see meil ei peaks töötama? Paraku on nii, et mida kõrgemad on tuulikud, seda võimsamad need on, neil on parem kasutustegur ja lühemad perioodid, kui tuul vaibub ka tuuliku töökõrgusel alla 3 m/s. Nii saame ka oma tuuleparkide tootluse Soome omade lähedale.

Üks huvitav vaade, kuhu siin veel lähemalt sisse minna, on see, mis hetkedel täpselt siis Soome Eestist odavam on? Ka siin näitavad andmed selgelt, mida iga valdkonna praktik teab niigi: kõige suurem vahe on talviti tööpäeviti kell 7-19, sest nõudlus on kõige suurem. See tähendab, et kõige rohkem kannatavad odava elektri puudusest Eestis need, kes ei saa oma tarbimist juhtida ja ettevõtted, mis tarbivad elektrit tööajal.

Selles mõttes on päris irooniline majanduse käima tõmbamisest rääkivate Isamaa ja Keskerakonna (EKREst rääkimata) süsteemne vastutöötamine uute odavate võimsuste Eestisse rajamisele. Kuna valitsus neid rajada tahab, tuleb ju vastu olla? Tuleb lisada, et põlevkivi käitava Eesti Energia juht Andrus Durejko on korduvalt välja öelnud, et põlevkivienergeetika on Eesti Energial kivina kaelas ja nende finantsraskuste peamine põhjus, sest ei ole konkurentsivõimeline ja sellesse tehnoloogiasse viimase kümnekonna aastaga tehtud investeeringuid on maha kantud peagi juba ühe miljardi euro eest. Nende samade erakondade poliitikud on juba kaks korda viimasel kümnendil põlevkivi-investeeringu Eestile pähe määrinud. Vägisi jääb mulje, et poliitikud ei ole viimase kümnendi Auvere ja õlitehase lootusetutest finantsraskustest mitte midagi õppinud ja tahavad nüüd kolmanda korraga Eesti Energia lõplikult pankrotti ajada. Samal ajal ütleb meie pika põlevkivikogemusega firma juht aga, et rajada tuleks hoopis... tuuleparke.

Igaks juhuks kordan siin üle ka fakti, mille ümber pidevalt sogatakse: hoolimata sellest, et kõva pakasega tuulevaikseid perioode esineb, toodetakse oluliselt rohkem tuuleenergiat just siis, kui tarbimine suurem ja hinnad kõrgemad - sügisel ja talvel. Keskmine talvine tuuleparkide tootlikkus meie regioonis on kuni 2x suurem suvisest ja suvise augu katab täna Eestis juba väga tugevalt päikeseenergia. Juba märtsi esimestel nädalatel näeme, et hinnad langevad keskpäeva ümbruses, sest isegi meie laiuskraadil töötavad päikesepargid toodavad keskpäeval juba kolmandiku Eesti tarbimisest.

Ka selle üsna erakorralise talve andmed näitavad selgelt: kõige odavam elekter talvel tuleb tuuleparkidest ja see jääb nii vähemalt järgmiseks 10 aastaks. On meie oma teha, kas me tahame ka Eestis odavat elektrit toota just siis, kui seda kõige rohkem vaja või jääme virisema, udujuttu ajama ja poliitilise omakasu nimel kraaklema, sellal kui kõik meie naabrid koos ülejäänud maailmaga eest ära lähevad.

Tuumajaamast

Lõpetuseks: olin neid andmeid kokku pannes ka ise sügavalt üllatunud, kui nägin, kui palju on ainult viimase 4 aastaga Soome ja Leedu oma tuuletootmise võimsusi kasvatanud - Leedu enam kui kolmekordistanud, Soome ligineb samuti kolmekordistamisele ja mõlemas kasv jätkub. See on kõige suurem faktor meie piirkonna elektridefitsiidi vähenemises. Soomes mõne aastaga rajatud tuuleparkide aasta keskmine toodang ületab oluliselt 2023. aprillis valminud, 2005. aastal ehitusse läinud, 13 aastat plaanitud valmimistähtaega ja mitu korda algse eelarve ületanud Olkiluoto 3 toodangu ja eriti suur on tuuleparkide toodang muidugi keskmisel talvel.

Töötav tuumajaam, kui ta on lõpuks valmis, on baaskoormuse tagamiseks väga hea ja me võime selleks valmistumist Eestis arutada, kui see ühiskonnale ülearu kalliks ei lähe. Selle käigus ei tasu aga jääda lootma, nagu tuumajaam oleks mingi lihtne imelahendus, sest senine ajalugu ka ammu olemasolevate tuumajaamade disainidega on näidanud kordades üle tähtaja läinud valmimisaegu ja mitu korda ületatud eelarveid.

Kõige suurem karuteene ühiskonnale on selle arutelu käigus loodud mulje, nagu tuumajaam päästaks meid elektridefitsiidist ja tuuleparkide rajamisest või tooks üldse ilma taastuvenergia arendamiseta soodsamad hinnad - tuumajaam üksi hindu alla ei too. Ka Soome katab üha suurema osa oma tarbimisest just tuuleenergiaga, mis ületab tänaseks kohati nende märkimisväärset tuumaenergia mahtu. Soomlased ehitasid sellise mahu uusi tuuleparke selleks, et oma hinnad kiiresti alla saada, tuumajaamaga võrreldava toodangumahuga tuuleparkide rajamine on kordi kiirem ja odavam ettevõtmine. Elektritarbimine tõuseb ja lähemal kümnel aastal ei ole ühtki teist realistlikku varianti elektrihinna kontrolli all hoidmiseks kui oluliselt kiirem tuuleparkide rajamine kui seni, vastasel juhul peame lootma ainult sellele, et naabritel tekib piisav ülejääk ja kõik ühendused alati töötavad. See tähendab ka maksuraha riigist lahkumist, tänapäevaste ettevõtete rajamist pigem naabrite juurde ja ei ole mõistlik ei energiajulgeoleku ega elektri ühikuhinna mõttes. Kohalikke uusi ja soodsat elektrihinda pakkuvaid elektriallikaid on ka meil tarvis - ja väga kiirelt kasvav akusalvestus aitab kõige paremini taastuvenergia ajutist üleküllust pikemale ajale laotada, langetades tarbijatele hinnakõikumisi ja vähendades tootjatele ajutisest taastuvenergia üleküllusest tekkivat nn kannibaliseerimise riski.

Eestis oli tänavu teadagi KOV-valimiste aasta. Selle raames tegime koostööd kolme erakonnaga: Reformierakonna, SDE ja Eesti 200-ga. Kuivõrd kõigil nimetatuil on käimas kohtuvaidlus ERJK-ga (sellest veidi lähemalt allpool), korraldasime asjad nõnda, et nii andmed kui ka meie töö olid lepingutega kaetud ning parteide poolt makstud. Meie vaates ei ole midagi sisulist muutunud — oleme endiselt seisukohal, et erakonnad ei ole meie kliendid ning me ei osuta neile teenuseid, aga kuni kohus pole otsustanud, on ilmselt kõigile osalistele mõistlik mahutada end ERJK praeguse tõlgenduse piiresse. Tagasivaates tuleb tõdeda, et selline koostöövorm osutus meie jaoks päris mitmes mõttes piiravaks. Kuigi vähemalt andmete poolelt vaadatuna on erakondade (sisuliselt kõigi, mitte ainult mainitud kolme) vajadustel väga suur ühisosa, on parteide valimiskampaaniatel siiski omad spetsiifilised kitsamad prioriteedid, mis võivad olla pinges nii omavahel kui lahkneda kohati ka sellest, mida me ise mõistlikuks ja vajalikuks peaksime.

Samuti töötasime tänavu üpris piiratud andmemahtudega: seda nii 2023. aasta valimiste kui ka selle võrdluses, mida tegi Ühiskonnauuringute Instituudi ning Käitumisuuringute Keskuse ühine ekipaaž, mille tulemusena leidsime end valimiste eel meedias suurema osa ajast kommenteerimas mitte meie, vaid nende andmeid ja mudeleid. Loomulikult ei ole see hea positsioon, millel olla ning siit tuleb üks tänavusi peamisi õppetunde: 2027. aasta valimistsüklile vastu minnes on kriitiliselt tähtis, et meil oleks oma autonoomne regulaarne andmevoog. Selle nimel oleme juba tööle asunud ning ühtlasi tähendab see, et järgmisel ja ülejärgmisel aastal saame nii kampaaniaperioodil kui ka enne oma andmetega olema avalikkusele märksa enam nähtavad.

Lisaks KOV-valimistele töötasime lõppeval aastal tihedalt Rohetiigri kokku kutsutud ettevõtete ja organisatsioonide koalitsiooniga, et saada põhjalik ning detailne sissevaade Eesti inimeste hoiakutesse roheteemadel. Kliimamuutuse temaatika on nii meil kui Euroopas laiemalt saanud üheks olulisemaks poliitilise polariseerumise teljeks ning sellega seotud hoiakute mõistmine on oluline nii poliitikutele, poliitikakujundajatele kui ka ettevõtetele — ning kavatseme selle fookusega jätkata ka järgmisel aastal.

Väljaspool Eestit oli meie suurim ettevõtmine kohalike kodanikuühiskonna partnerite toetamine Moldova septembrikuistel parlamendivalimistel. Eelmise aasta EL-referendum ning presidendivalimised leidsid aset massiivse Venemaa-poolse mõjutustegevuse ning otsese sekkumise tähe all ning sama muster kordus ka tänavu. Meie eesmärgiks oli aidata kaasa, et Moldova Euroopa-meelsetel jõududel oleks võimalikult täpne ja detailne ülevaade valijate hoiakutest ning kampaania üldisest seisust. Nagu paljud ilmselt märkasid, läksid valimised selles osas õigetpidi ning kuigi on raske öelda, kui suurt või väikest osa selles meie mängisime, saab siiski tõdeda, et meie tehtud töö leidis kasutust ning osutus ka päris täpseks.

Nagu ülalpool juba mainitu, jõudis tänavu vahefinišisse ka juba 2023. aastal alanud vaidlus ERJK ning nelja erakonna (Reformierakond, Keskerakond, Eesti 200 ning SDE) vahel selle üle, kas eelmiste Riigikogu valimiste eel meie andmete ning analüüsi näol on või ei ole tegemist annetusega. Märtsi alguses tegi ERJK (häältega 6:3) neljale erakonnale ettekirjutuse, millega kohustas neid üheskoos tasuma meile kokku 92 572 eurot. Ilmselt ei tulnud kellegi jaoks üllatusena, et erakonnad komisjoni argumentatsiooniga ei nõustunud ning vaidlustasid selle kohtus. Novembris toimus eelistung, mis meedias pea mingit tähelepanu ei saanud (ainsana kattis seda oma portaalis Postimees). See on kummaline olukord, kuna täiesti sõltumata, kumba pidi kohus lõpuks otsustama peaks, on tegemist äärmiselt kaaluka asjaga, mis saab mõjutama valimiskampaaniaid ning Eesti poliitikat laiemalt pikaks ajaks. Vaidluse südames on täna kehtiv (ja juba pea veerand sajandit vana) erakonnaseadus, mille kohendamise vajadusele on õiguskantsler juba aastaid tähelepanu juhtinud, kuid mis sellele vaatamata püsib nüüd juba järjekorras vähemalt viienda (Lauri, Järg, Laanet, Timpson ja nüüd Pakosta) justiitsministri lauasahtlis.

Nimetatud nelja erakonna vs. ERJK vaidlusega üsna samal ajal jõudis prokuratuur süüdistuseni aga Isamaa erakonna ning Parvel Pruunsilla kaasuses. Tahtmata siin selle üksikasjadesse laskuda, on ometi huvitav ära märkida, et kui 2023. aastal olid just nimelt Isamaa erakonna mitmed nimekad poliitikud need, kes nii ERJK-s kui ka avalikkuses valjuhäälselt rääkisid, kuidas SALK on rikkunud nii moraalinorme kui seadust, siis tänaseks kinnitab erakonna esimees Urmas Reinsalu meediale, kuidas ta on “kaugel sellest”, et arvata nagu oleks SALK kunagi midagi valesti teinud. Samal ajal näib kogu Isamaa ning Pruunsilla kaitsetaktika keskenduvat üritusele panna võrdusmärk MTÜ Isamaalised ning Tõnis Paltsu OÜ Pambose ja meie tegevuse vahele. Kas see argumentatsioon seaduse mõttes vett peab, jääb muidugi kohtu otsustada, kuid sisuliselt ei ole päris kindlasti tegu samalaadsete asjadega.

Vaadates lõpetuseks korra algava 2026. aasta suunas saame kinnitada, et tegemist jätkub. Järgmiste, 2027. aasta märtsis toimuvate Riigikogu valimiste aktiivsete kampaaniate start jääb sügisesse, kuid ettevalmistused on juba alanud. Ka mujal Euroopas on selgelt näha illiberaalsete jõudude konsolideerumist ning tõusu (selle kohta on üks väga hea ülevaade siin) ning oleme näinud, et meie Eesti kogemus on väga hästi kasutatav ning laiendatav ka mujal. Järgmisel aastal tulevad parlamendivalimised näiteks Ungaris, Armeenias, Rootsis, Lätis ja Taanis — saab näha, kas, ja kui, siis mil moel me neis kedagi toetada saame, kuid üldine põhjus seda teha on kenasti kokku võetud ülalpool lingitud artikli lõpulõigus:

Nagu alati: aitäh, et oled meid toetanud. Head algavat 2026. aastat meile kõigile.

Järgnenud valimisnädalal jooksid meil veel kaks küsitlust ja Keskerakonna ning EKRE 40 koha tõenäosus vajus selle jooksul vahemikku 52–58%. Tõenäosuste maailmas on see väga napp ülekaal – nagu ilmateade, mis annab 55% tõenäosuse vihmale. Võtad vihmavarju kaasa, aga ei ole üldse kindel, kas vihma tuleb.

Parempoolsete seis tugevnes nädala jooksul veelgi ja mudel näitas neile 6 mandaati, mitte 5 nagu nädal varem avaldatud prognoosis (+1 Reformierakonna arvel, kes pendeldaski valimistele minnes pidevalt 8-9 koha vahel). SDE läks Isamaast napilt mööda. Veebiküsitlus lõppes alles valimisnädala lõpus, nii et avaldama me seda enam ei hakanud, aga ka valimisnädala esimeste päevade telefoni juhuvalim Tallinnas andis Parempoolsete jaoks väga tugeva signaali.

Eelistuseta eestlastest valijate osakaal oli samuti peale pikka tõusu hakanud valimisnädalaks kiiresti langema, mis tõotas seda, mida prognoosis ootasin: tuleb tihe rebimine ja valimised ei ole tehtud.

Valimisõhtu tõi selguse: EKRE oli veel oluliselt nõrgem kui ka meie mudel oli hinnanud. Nagu teiste uuringutegijate kandidaatidega küsitlused olid viidanud, oli põhjus ilmselt selles, et nende nimekiri oli varasemaga võrreldes väga nõrk. Valimisõhtul vähendas e-valimiste vastu võitlev EKRE jaoskonna haaval e-häältes tekkinud mahajäämust ja oli jõudnud 4,6% peale, kuni olid lugemata veel ainult kolm kõige suuremat jaoskonda: üks Mustamäel ja kaks Lasnamäel. Neist tuli aga EKREle korralik häving ja häälesaak kukkus 4,3%ni. Martin Helme paikas neil valimistel üksi Jaak Madisoni ja Leo Kunnase välja viskamisest tekkinud auku Kesklinnas, aga sellega kaotati enamus tema jaoks seni eduka Mustamäe häälesaagist. Mart Helme kandideeris üldse Lasnamäe asemel Pärnus ja Lasnamäel tuli EKREl parema puudumisel teha panused kellelegi teisele Helme-nimelisele. See ei töötanud üldse. Kui ka välismaal antud paberhääled olid loetud, jäi EKRE 4,5% tulemus selgelt künnise alla ja Keskerakonna ning EKRE 40 kohta püüdmatusse kaugusse. Keskerakond lõpetas 37 kohaga.

Kui EKRE oleks ületanud künnise

Vaatasin lähemalt, mis oleks juhtunud, kui EKRE oleks siiski 5% künnise ületanud. Selleks oleks neil vaja olnud juurde saada vähemalt 1067 häält ja kokku oleksid nad saanud 4 mandaati. Enamust Keskerakonnaga ei oleks saadud, sest Keskerakond kukub EKRE sisse saamisel igas stsenaariumis 37 pealt 35 kohale. +2 kohta tuli neile valimisõhtul künnise alla jäänud EKRE arvelt ja EKRE sisse saades üle 35 neile kokku ei tule. SDE, Isamaa ja Reformierakond saavad sel juhul kokku 34 kohta, nagu valimisnädala eelne prognoos samuti näitas:

5 koha jaoks oleks EKRE pidanud saama 5,8% häältest ehk juba +2737 häält (31% rohkem saadust – iga kolmas EKRE valija oleks pidanud kellegi endaga kaasa tooma). Siis oleks Keskerakonnaga 40 kohta koos olnud ning SDE oleks veel ühest kohast ilma jäänud:

Need arvutused põhinevad eeldusel, et kõik lisanduvad EKRE hääled oleksid olnud n-ö uued valijad ja mitte teiste erakondade arvelt. Üldiselt võib aga eeldada, et neil valimistel sai just Keskerakond osa potentsiaalsetest EKRE häältest endale, sest vähemalt Tallinnas on tegemist üsna sarnaste eelistustega valijatega. Kõnekas on nt Tallinna linnapeaeelistuse küsimus, kus terve selle poolaasta jooksul ja ka valimistele minnes juhib Martin Helme EKRE toetajate seas ainult napilt Mihhail Kõlvarti ees. Kõigi teiste päris erakondade puhul on oma erakonna linnapeakandidaat siiski konkurentidest peajagu ees, isegi kui nad ise väga populaarsed ei olegi.

Mis saab Tallinna linnavalitsusest?

Sotsiaaldemokraatide tulemus tuli ootamatult tugev seetõttu, et nad kehastasid viimastel nädalatel kõige selgemat alternatiivi Kõlvarti Keskerakonna naasmisele. Sotside tõus oli muljetavaldav ja nad ületasid oma tavapärase probleemi noorte valijate välja tulemisega. Võib-olla ka seetõttu, et valimiste põhikonflikti kehastamise tõttu valis neid lõpuks rohkem vanemaid inimesi, kui prognoosid näitasid – n-ö soo, kelle jaoks oli kõige olulisem valimisküsimus vastupanuse tegemine Kõlvarti naasmisele. Isamaa läks aga valimistele ebalevalt ja pigem langevas trendis.

Kõige olulisemas tabas mudel märki: valimistulemus tõepoolest oligi noateral, päris kaugel Keskerakonna ainuvõimust ja ka turvalisest enamusest EKREga. Kui EKRE oleks künnise ületanud, oleks Keskerakond saanud 35 kohta 37 asemel ja 36ni ei jõuaks nad kuidagi. EKRE väikse künniseületuse korral oleks see koalitsioon saanud vähemusse jäävad 39, mitte enamuse 40 kohta ja see oli prognoosis vägagi tõenäoline tulemus. Valimistulemuse puhul ei ole tegelikult oluline, kas Keskerakond saab 39%, 41% või 42% häältest, tähtis on ainult mandaatide jagunemine.

Mis edasi? Nagu valimisnädala eel sai kirjutatud: kui Keskerakond ja EKRE enamust kokku ei saa, peavad teised Keskerakonnaga koalitsiooni kaaluvad erakonnad põhjalikult mõtlema, kas tasub sel aastal juba kolmandat korda korruptsioonis süüdi mõistetud erakond pealinnas tagasi võimule aidata. Ja nagu enne valimisi arvata võis, tegelebki sellega nüüd muidugi eestimeelsuse loosungi all valimistele purjetanud Isamaa.

Valimised on taaskord läbi ning muuhulgas tähendab see, et on aeg heita meie traditsiooniline kiirpilk sellele, mis eile siis täpselt juhtus.

• Kõigepealt valimisaktiivsus: kõigi kohalike valimiste rekord, 2009. aasta 60,15% jäi sedakorda napilt siiski saavutamata, kuid 59,2% ja 593 821 hääletanut on KOV valimiste kontekstis siiski kõva tulemus. Siin tuleb küll arvestada, et tänavune number ei ole varasemate aastatega päris üks-ühele võrreldav, kuna märtsis muutus valimisõiguse kord. Ühelt poolt tõstis see tõenäoliselt keskmist valimisaktiivsust, eemaldades valijate seast hulga inimesi, kes ajalooliselt on olnud pigem madalama aktiivsusega; teisalt aga eraldi ka veel allesjäänud venekeelsete valijate seas, kes mobiliseerusid eelkõige Tallinnas suuremal määral Keskerakonna taha. See viimane väljavaade tõstis aga omakorda temperatuuri ka Tallinna eestikeelse valija jaoks, nii et tulemusena lõi pealinna valimisaktiivsus 2021. aasta oma koguni 6,2 protsendipunktiga (vs. üleriigiline 4,6%). Sellel oli aga üks omaette huvitav tõenäoline tagajärg, mille juurde jõuame tagasi allpool.

• Üle riigi andsid valijad enim hääli (kokku 141 146 e 23,9% kõigist häältest) sedakorda valimisliitudele, mis röövis kokkuvõttes Keskerakonnalt valimiste üldvõidu. Keskerakonna 124 833 (21,1%) häält andis neile aga turvalise edumaaga esikoha erakondade arvestuses, seda vaatamata tõsiasjale, et 2021. valimistega võrreldes kaotasid nad üle Eesti ligi 18 tuhat häält. Selle tulemusega oli Keskerakond kindlasti üks eilsete valimiste võitjaid. Samas on nende võidul selgelt mõru kõrvalmaitse: Tallinnas saavutatud 42% ning 37 (-1) mandaati on teistega võrreldes mäekõrgune ülekaal, kuid ometi jäädi absoluutsest enamusest kolme volikogukoha kaugusele ning see tähendab, et koalitsiooni moodustamiseks peab Keskerakond leidma partneri, mis ei saa pehmelt väljendudes olema ülesanne lihtsate killast. Narvas jäädi Jaan Tootsi juhtimisel 30,8%-ga teiseks, kaotades Stalnuhhini nimekirjale 603 häälega mis omakorda tähendab, et ka seal ei ole Keskerakonna väljavaated võimule pääsemiseks ülemäära head. Üldiselt ei ole Keskerakonnal aga kindlasti põhjust nuriseda: Tallinna ülekaalukas (ehkki ootuspärane) võit ning Kõlvarti isiklik 26 531 häälene tulemus annavad tunnistust, et pooleteise aasta tagused ennustused Keskerakonna marginaliseerumisest ja kadumisest võib nüüd vast lõplikult maha kanda. Kokkuvõttes neile hea õhtu, hindeks 7/10.

• Nende valimiste teine selge võitja oli muidugi Isamaa. Tõsi, arvestades nende nüüdseks juba päris pikka troonimist reitingutabelite tipus võisid ootused neile olla kohati kõrgemadki ning mõned võidud tulid ennustatust märksa napimad, kuid kindlasti ei tule Isamaal millegi pärast häbeneda. Tõsiasi on see, et eile tegi Isamaa üle riigi oma selle sajandi parima tulemuse, mis kinnitab nende naasmist realistliku peaministripartei kandidaadina 2027. aasta valimistel. Valdadest noppis Isamaa rea võite Saare- ja Läänemaal, Pärnu- ja Viljandimaal, lisaks võtsid nad veel ka Pärnu, Paide, Viljandi ja Rakvere linnad. Eriti magusateks trofeedeks osutusid aga Tartu linn (+11 mandaati) ning Rae vald - kaks väga pikaajalist Reformierakonna kantsi. Neist esimene pakkuski ilmselt eilse õhtu kõige pinevama lahingu, sellest aga lähemalt, kui jõuame Reformierakonna juurde. Täielikust triumfist jäi Isamaal puudu mõneti kahvatum tulemus Tallinnas, kus neil küll õnnestus oma mandaatide arvu enam kui kahekordistada (11 vs. 2021. aasta 5), jäädes sellega siiski sotside selja taga kolmandaks. Üldine hinne 8/10.

• Ka sotsid võivad eilse õhtuga rahule jääda. Üle riigi saadud 58 481 häält on pea täpselt kaks korda enam kui 2021. aasta tulemus (29 105), seejuures tuleb arvestada, et tavapäraselt kandideerivad sotsid päris paljudes omavalitsustes valimisliitude nimekirjades ning selle tõttu on ootuspärane, et lõplike volikogukohtade arvestuses saab nende tulemus veel mõnevõrra parem välja nägema. Tallinnas suutsid sotsid oma valijaid sedakorda väga hästi mobiliseerida ja tulemuseks sai 17 (+11) kohta uues volikogus, mis annab neile Keskerakonna järel teise koha ning Jevgeni Ossinovskile väga head väljavaated meeriametis jätkamiseks. Kirsina tordil suudeti seejuures Reformierakonnalt ära võtta veel ka ajalooliselt Urmas Paeti kuningriigiks olnud Nõmme. Ka Tartus tegid sotsid igati hea tulemuse, saades Isamaa ning Reformierakonna järel 6 509 häälega 8 (+3) kohta volikogus. Lisaks suudeti hoida alles veel ka Võru linn ning Hiiumaa. Hinne 7/10.

• Viimasena võib eilse õhtu võitjate poolele kanda veel ka Parempoolsed. Nende maksimumprogramm oli ületada künnis kolmes suuremas linnas: Tallinnas, Tartus ja Pärnus. Neist esimese ja viimasega tuldi toime, Tartus jäi neil künnisest puudu 518 häält. Tallinnas korjatud pea 15 tuhat häält oli aga veenev tulemus, mis annab Parempoolsetele uues volikogus 6 kohta, samuti suudeti korjata silmapaistev 16,9% häältest Rae vallas. Tänavu tugev 6/10 ning väga head väljavaated 2027. valimistel suurteks tegudeks.

• Kui iganes vaprat nägu Martin Helme ka ei püüaks teha, oli EKRE jaoks eilne õhtu valus pettumus. Võit suudeti lõpuks ära tuua vaid ühes omavalitsuses, Räpina vallas. Tõsi, kohti volikogudes noppis EKRE üle Eesti päris paljudes omavalitsustes, aga lubatud “tuleme lööme ukse jalaga lahti ja paneme tuulikuparkide arendused seisma” minekut ei paistnud kuskilt. Eriti valus — ja nähtav — hoop oli EKRE jaoks aga künnise alla jäämine Tallinnas. Kui 2021. aastal korjasid nad pealinnas 18 311 (9,6%) häält siis tänavu jäi nende laeks pelgalt 8 770 (4,5%), seejuures oli Martin Helme (kes, tõsi, kandideeris sedakorda oma koduse Mustamäe asemel Kesklinnas) isiklik saak vaid napp 1 258 häält. Siin on nüüd aga koht naasta alguses mainitud Tallinna valimisaktiivsuse teema juurde. Nagu öeldud, käivitas küsitlustest näha olev venekeelse valija aktiveerumine pealinnas omamoodi vastumõju tsükli (vt nt Mikk Salu artiklit oodatavast “vene mässust” Tallinnas). See jättis aga Kõlvarti ja Keskerakonna suhtes üldiselt väga sõbralikku hoiakut üles näidanud EKRE n-ö kahe kivi vahele, kus Kesk vs teised vastandus mobiliseeris nii Keskerakonna kui sotside ning Isamaa valijaid, aga ei kõnetanud kuigivõrd EKRE omi. Aga kui ka Tallinn kõrvale jätta siis on üle riigi saadud 48 578 (8,2%) häält üle 28 tuhande võrra vähem kui 2021. aastal ning jääb kaugele maha EKRE hetke 17,8% reitingust. 3/10.

• Kui Martin Helmel oli eile kehv õhtu, siis Kristen Michalil oli veel kehvem. Kui Reformierakond on harjunud valimisõhtul telekanalite valismisstuudiote ekraanidel nägema ühtlaselt kollaseks värvunud Eestimaa kaarti, siis sedakorda oli sellel vaid kaks kollast laiku: Jõelähtme ja Viimsi vallad, kusjuures viimases tõi ligi kolmandiku häältest Taavi Kotka üksi. Ülejäänud Eesti oli Reformierakonna jaoks aga üks ühtlane segu masendusest ja katastroofist. Üle riigi suudeti korjata 58 987 häält, mis tähendab, et 2021. aastaga võrreldes on oravad suutnud kaotada keskeltläbi ca. neli valijat kümnest. Üldise hävingu foonilt tõusid aga eraldi esile mõned veel omaette eriti valusad kaotused: juba mainitud Nõmme linnaosa kaotus sotsidele, Rae valla kaotus Isamaale ja Parempoolsetele ning õhtu viimase kirstunaelana napp, 679 häälega Tartu linna kaotus Isamaale. Viimases oli Reformierakond olnud katkematult võimul 30 aastat, juba alates aegadest, mil Andrus Ansip oli veel suhteliselt tundmatu munitsipaalpoliitik. Mitmetes lõpukõnedes (sh. Urmas Klaasi märkustes Tartu valimispeo kokkuvõttes) sisaldus ka otsene näpuga näitamine Reformierakonna suvistele seiklustele Tallinnas, mis kahtlemata ei olnud eileõhtuse tragöödia ainsaks, küll aga siiski oluliseks põhjuseks. Valimisstuudiotes esinedes tõdesid nii Kristen Michal kui Reformi linnapeakandidaat Maris Lauri, et valijailt on oodata “noomitust” — tundub, et sedakorda tuli veidi enamgi, kui pelgalt noomitus ning saab olema huvitav näha mil moel erakond ja selle juhatus nüüd siis nii valijaid kui ka oma parteikaaslasi veenavad, et nad sellest kõigest õppust on võtnud. Reformierakond on ja ilmselt jääb Eesti poliitika keskseks jõuks, kuid eilse soorituse eest ei saa neile küll anda rohkemat kui 2/10.

• Ja last but not least: Eesti 200 suutis Tartus künnise ületades eile täita oma miinimumprogrammi. Nagu mitmed nende inimesed kampaania lõpusirgel tunnistasid, tuli neil ronida üles väga järsust nõlvast ning prognoosid, mis näitasid neile väljajäämist nii Tartus kui Tallinnas muutusid kindlasti vähemalt osaliselt ka isetäituvateks ennustusteks, pelutades võimalikke valijaid oma häält neile usaldamast. Tartus saadi 5% piirist üle isegi täitsa arvestatava varuga, mis ilmselt oli üheks harvaks heaks uudiseks, mis Eesti 200-t viimastel kuudel tabanud on. Katastroof suudeti ära hoida, aga tee järgmiste Riigikogu valimisteni ei ole nende jaoks endiselt sugugi lihtsam. Kuna ootused olid olematud, siis Tartu tulemus on väärt 3/10.

Nagu mitmed poliitikud eile juba märkisid: 2027. aasta valimiste kampaania hakkab tänasest — nii et peatse jällekohtumiseni.

Kandidaatidega küsitlusi me seekord ise kampaania lõpufaasis ei teinud ja nende testid tegime ära juba suvel. Selge on, et kandidaadid valijate käitumist määravad, aga kui hea on kandidaatidega veebipaneelides läbi viidud küsitluste ennustusvõime, näitab valimispäeva õhtu.

Tallinna seis on pingeline

Kuigi Keskerakond on vaieldamatult viimase poolaastaga tugevnenud, ei paista neil vahepeal mõnedes küsitlustes terendanud ainuvõimu siiski kokku tulevat ja kõige otsustavamaks küsimuseks saab, kas EKREga kahepeale enamus saavutatakse. Selleks peavad nad koguma 40 kohta 79st. Kindel see ei ole, veapiirid lubavad kõikumist mõlemale poole ja lõpuks sõltub kõik siiski sellest, millised valijad tegelikult valima tulevad.

Keskerakonna ainuvõimu kuulutus põhineb hinnangutel, et nii Parempoolsed kui EKRE jäävad valimiskünnise alla. Meie mudelid ei ole kumbagi neist sündmustest sel aastal veenvalt näidanud (üheks lühikeseks hetkeks suvel jäid Parempoolsed komakohaga künnise alla, aga nad on sellest hetkest tugevnenud). Kuigi tuntud kandidaatide vähesus osasid valijaid kindlasti mõjutab, on üsna maailmavaatelistest Parempoolsete valijatest siiski raske uskuda, et nad jätavad neile hääle andmata üksnes seetõttu, et iga linnaosa nimekirja eesotsas ei olegi mõnda ammu laialt tuntud inimest. Samuti on Parempoolsete valijad profiililt sellised, kes kipuvad valimistel rohkem välja tulema – jõukamad, haritumad ja mitte verinoored. Eesti 200 võimalused ei ole täiesti kadunud ja meie andmetes on nad olnud läbivalt üsna künnise lähedal või selle kohal, aga nende puhul on kindlasti probleemiks kujunenud ennustused ise, mis neile hävingut kuulutavad. Meie andmete järgi on nende seis Tallinnas siiski tugevam kui näitavad teised küsitlused ja Tartus on neil samuti hea šanss volikokku jõuda, aga selle pildi saab täpsemalt ette homseks.

Tallinnas teise koha saavutajat on hetkel võimatu ennustada, sest Isamaa ja SDE reitingud on võrdsed ja küsimus, kumb neist peale jääb, on modelleerimise poolt vaadatuna juhuslik. Päriselus tulevad siin ilmselt mängu Jüri Ratase ja Marina Kaljuranna isiklikud häälesaagid Lasnamäel, Jevgeni Ossinovskile kui ametisolevale linnapeale minevad hääled, valimisteni kandev meediafoon ja väiksemad juhuslikud faktorid. Sama juhuslik paistab olevat see, kas Reformierakond saab 8 või 9 mandaati, aga läbivalt paistavad need kolm erakonda hetkel kokku saavat 34 või 35 mandaati.

Poliitiline aritmeetika

Juhul, kui Keskerakond ja EKRE 40 kohta kokku saavad, võib kindel olla, et Keskerakond Tallinnas võimule ka tagasi tuleb, sest selline tulemus jätab neile kõik trumbid kätte. Ühelt poolt ei ole realistlik, et ülejäänud erakonnad sooviks juba niigi keerulist 4 liikmega koalitsiooni liialt toksilise EKREga täiendada. Meenutuseks, kuigi eelmisel kevadel tõstatati korduvalt ideed EKRE kaasamisest Keskerakonna võimult kukutamiseks, jäeti ka toona see võimalus puutumata ja oodati, millal Keskerakond piisavalt nõrgeneb, et moodustada koalitsioon ilma EKREta. Selles osas ei ole midagi muutunud. Teiselt poolt, kui peale valimisi on Keskerakonnal koalitsioon EKREga tagataskus, saavad nad rahulikult omale sobivat partnerit valida, ja nende jõuõlg on väga suur. Kuna kõik teavad, et EKREga alternatiiv on võimalik, ei kanna ka moraalne argument, et sel aastal juba kolmandat korda lõplikult korruptsioonis süüdi mõistetud Keskerakonnaga koalitsiooni teha ei tohi, sest võimule tuleksid nad ju niikuinii. Olukorras, kus Keskerakond ja EKRE kahepeale enamust kokku ei saa, tuleks aga kõigil teistel seda võimuliitu kaaluvatel erakondadel päris põhjalikult selgitada, miks tingimata Keskerakonnaga koalitsiooni teha on vaja, sest teisel pool on ju alternatiivne enamus olemas.

Valimisaktiivsusest

Kuidas aga nii läks, et Keskerakond uuesti nii tugevas positsioonis on? Põhjuseid ei pea muidugi kaua otsima, kõige ilmsem neist on seotud Riigikogu otsusega pikaajalistest elanikest Vene kodanikud valimisõigusest ilma jätta, lisaks veel Vene kirikuga seonduv kemplus jmt. Kõik see on konsolideerinud kohalikud venekeelsed elanikud veel tugevamalt Keskerakonna taha kui varem – eriti valimisõiguse küsimuses oli ju selge, et ainsana paistis venelaste huve kaitsvat Keskerakond. Täpsemalt väljendub see selles, et kui 2021 KOV valimistele minnes oli erakondliku eelistuseta umbes 38% Tallinna muust rahvusest valimisõiguslikest elanikest, siis tänastest muust rahvusest valimisõiguslikest on eelistuseta umbes 31%. Kohalikud venelased on täna selgelt kindlamad kui neli aastat tagasi, et nende huve kaitseb just Keskerakond ja see ennustab, et nad tulevad valimistel rohkem välja. See nüanss jääb tavaliselt näidatavates reitingutes radari alla, sest reitinguid arvutades võetakse välja kõik inimesed, kel valimiseelistust ei ole (sisuliselt on eeldus, et valima nad ei lähe). Ja kui erinevate uuringutegijate graafikutes näidatav Keskerakonna reiting muust rahvusest valijate seas paistab varasemate aastatega üsna võrdne, siis tegelikult on nende toetus selles grupis märksa suurem, sest eelistuseta inimesi on vähem ehk valijaid selles grupis on suhteliselt rohkem.

Samal ajal on eelistuseta eestlaste osakaal Tallinnas võrreldes 2021 valimistega veidi suurenenud – 22% pealt 26% peale ja liikunud selles suunas ka valimistele lähenedes. Nendest samaaegsetest vastassuunalistest liikumistest tulebki kokku, et kuigi muust rahvusest valijaskond vähenes Tallinnas valimisõiguse äravõtmisega ligi 30 000 elaniku ehk umbes 20% võrra, on täna muust rahvusest elanikud märksa tõenäolisemad valijad. Lisades siia eestlasest valija leiguse, tähendabki seis seda, et Keskerakonnale on uuesti võimule naasmine praktiliselt kandikul kätte mängitud. Sotsioloogiliselt pole siiski usutav, et venekeelsete valijate valimisaktiivsus kasvab eestlaste tavapärase valimisaktiivsuse tasemele, aga päris nii suurt kasvu Keskerakonnal vaja ei olegi – juhul, kui tavapärasest suurem osa eestlastest valijaid otsustab koju jääda, on Keskerakonna võimule naasmine kindel.

Esimeses faasis viisime Turu-uuringute ASi abiga läbi põhjalikud fookusgruppide arutelud, et saada paremini aru, mil moel inimesed erinevatel roheteemadel mõtlevad ja kuidas neist räägivad. Fookusgruppide põhjalik kokkuvõtte on nüüd kõigile lugemiseks avatud. Lae alla ja tutvu!

Roheuuringu fookusgruppide kokkuvõte

780KB ∙ PDF file

Download

Download

Fookusgrupid on väga kasulik abivahend kvantitatiivküsitluse jaoks hüpoteeside püstitamisel ning küsimuste disainimisel. Uuringu põhiosana viime läbi kolm küsitluslainet, millest esimene sai suve algul tehtud ning kaks tulevad septembris ja oktoobris.

Zoomi keskkonnas toimus neli arutelu, millest kaks olid linnalised grupid, ehk siis inimesed Tallinnast, Tartust, Pärnust ning Harjumaa nn kuldse ringi valdadest. Linnagrupid jagasime nooremateks ja vanemateks ning joone tõmbasime 44. eluaasta juurde. Tegime ka kaks maapiirkondade gruppi, millest üks keskendus Kagu-Eestile ja teine Lääne-Eestile. Järgnevalt teeme väikese valiku olulisematest järeldustest. Kõik teemad on põhjalikumalt kaetud aruandes endas.

Arutelud andsid taas selge signaali – eestlased peavad ennast metsarahvaks. Eesti looduskeskkonna seisundit hinnati suhteliselt heaks, kuid väga üksmeelselt tõsteti peamise keskkonnaprobleemina esile metsa liigset raiumist. Mure metsa pärast tuli vestlustes esile erinevate nurkade alt ning seda väljendasid nii linnagrupid kui eriti maainimesed, kes enda koduümbruses metsakeskkonnaga vahetult kokku puutuvad. Metsandust ja puidutööstust peetakse samas oluliseks majanduse ja töökohtade jaoks, kuid korduvalt väljendati kriitikat, et raiutavat metsa ei väärindata piisavalt ning veetakse töötlemata kujul Eestist välja.

Kliimasse suhtumises domineeris seisukoht, et kliimamuutused on probleem, olgu need siis inimese või looduse tekitatud, kuid Eesti ei suuda väikese riigina globaalseid protsesse mõjutada. Eesti peaks keskenduma kitsalt meie enda keskkonnaprobleemidele ja meid tabavate muutustega kohanemisele. Ehkki arutelugrupid polnud teravalt kliimaskeptilise tonaalsusega, siis valdav suhtumine oli kooskõlas kevadise Eurobaromeetri kliimahoiakute uuringuga, mis paigutas Eesti selgelt üheks kliimaskeptilisemaks ühiskonnaks Euroopa Liidus. Nooremad ja linnalise taustaga osalejad olid kliimamuutuste suhtes aktiivsema hoiakuga ning pidasid vajalikumaks ka Eesti riigi samme kliimamuutuste pidurdamiseks. Vanemad osalejad jäid alalhoidlikumaks ning rõhutasid enam kohanemise vajadust.

Energeetika oli teema, mis läks osalistele väga korda ning kõige olulisemaks aspektiks peeti energiajulgeolekut, et tuled igal juhul põleks. Ei soovita liigset sõltuvust ainult ühest energiaallikast ning välisühendustest. Vanema linnarühma ja maagruppide osalised väljendasid rohkem muret põlevkivienergeetikast kiire väljumise pärast, kuni alternatiivseid juhitavaid võimsusi veel pole. Nooremad osalejad olid positiivsema suhtumisega taastuvenergia arendamisse. Valdav enamus arvas, et taastuvenergia kõrvale on vaja piisavalt stabiilset ja juhitavat tootmisvõimsust. Võimalikuks alternatiiviks põlevkivielektrile peeti gaasijaamasid ning tuumaenergia suhtes oli suhtumine kõigis gruppides valdavalt soosiv. Taastuvenergiat ja tuumajaama peeti tulevikus mõistlikuks kombinatsiooniks. Murekohtadena mainiti tuumajaama ohutust, tuumajäätmeid ning nooremas linnarühmas ka tuumajaama majanduslikku mõttekust.

Tuuleparke peeti üldiselt oluliseks keskkonnasõbraliku energia allikaks, kuid rohkem tuleks vaeva näha kohalike kogukondade kaasamisega ning arvestada tuleb ümbritseva loodusega. Peamiste murekohtadena mainiti tuuleparkide müra ja visuaalset reostust, kuid mitu osalejat rõhutas, et neil teemadel levitatakse ka palju desinformatsiooni. Tugev oli üksmeel, et tuulikuid võiks rajada endistele tööstusaladele. Linnarühmades oli suhtumine tuuleparkide läheduses elamisse soosiv või neutraalne. Sooviti küll täpsemat infot võimaliku pargi konkreetsest mõjust tervisele ja visuaalsele keskkonnale. Mitu nooremat osalist nimetas tuulikuid esteetiliselt ilusateks. Linnarühmade arvates võiks madalam elektrihind, või mõni muu toetusmeede, tuulearenduste lähipiirkonnas elavate inimeste suhtumist tuuleparkidesse parandada. Maarühmade suhtumine tuuleparkide läheduses elamisse oli tunduvalt skeptilisem ning mure tervisemõjude pärast suurem.

Suhtumine jäätmereformi põhimõttesse, et inimesed, kes oma prügi liigiti ei sorteeri, peaksid maksma jäätmeveo eest rohkem, oli valdavalt toetav. Mitu osalist kinnitas, et ehkki nad praegu oma prügi ei sorteeri, siis taoline rahaline motivaator paneks nad oma käitumist muutma. Eraldi rõhutati, et kogu süsteem peab olema võimalikult lihtne ja arusaadav ning ülioluline on, et liigiti kogutud jäätmed ka tegelikult liigiti kasutusse võetaks. Süsteemi usaldusväärsus ja mõtestatus on inimeste jaoks väga olulised.

Isikliku keskkonnasõbraliku käitumise näitena toodi eri gruppides riiete ja muude koduste asjade ja seadmete parandamist ja korduvkasutamist. Enamik pidas ennast tubliks parandajaks ja taaskasutajaks. Põhiline murekoht on elektroonikaseadmete vähene vastupidavus ning remontimise liiga kõrge hind või keerukus, mis sunnib parandamise asemel ostma uusi tooteid. Sel teemal oldi nõus, et tootjatele tuleks panna kohustus valmistada vastupidavamaid tooteid.

Kokkuvõttes saab öelda, et mitmed fookusgruppides kõlama jäänud peamised järeldused taastuvenergia, metsanduse, jäätmemajanduse ja muude teemade kohta on saanud ka küsitluses selgelt kinnitust. Kogu uuring valmib novembris ning põhjaliku ülevaate tulemustest teeme 26. novembril Rohetiigri ja Äripäeva tasakaalus majanduse foorumil “Elevant toas”.

Üleminek juhuvalimilt küsitlusfirma veebipaneelile toob igal juhul kaasa olukorra, kus numbrid ei ole enam varasemaga võrreldavad ja selle muutusega kaasnes ilmselge äkiline numbrite langus küsitluses. Kuna Konjunktuuriinstituudi vastuses jäi kahjuks kõlama publiku eksitamine ja teemast mööda rääkimine, õiendan paar asja ära. Need on faktiküsimused, mitte arvamused ja nagu ma varemgi kirjutasin - Konjunktuuriinstituut peab tõendama, et nende tehtud metoodikamuutus nii sügavat langust kaasa ei toonud nagu ma olemasolevate ja avalike andmete põhjal näitasin. Euroopa Komisjoni kasutataval -100...100 skaalal, millel keskendusin perede majandusliku seisu hinnangule (sest selle kohta on meil endal ja Riigikantseleil võrreldavad andmed olemas), mis moodustab poole tarbijakindluse baromeetrist, on andmete põhjal metoodikamuutuse efekt ise umbes -17 punkti - kaugelt sügavam kui perioodil 2022-2023, kus metoodikamuutus tehti, toimunud perekondade majandusliku seisu langus ise ning paistab selgitavat lausa 80% raporteeritud langusest. Sellise efektiga metoodikamuutust ei tohiks mingil juhul teha. Ja ei ole alust arvata, et ka riigi tuleva aasta 12 kuu majanduse hinnangus (baromeetri kolmas komponent) peaks see metoodikamuutuse efekt olema sellest väiksem - on tõenäoline, et metoodikamuutuse mõju sellele komponendile on vähemalt sarnane. Sel juhul said metoodikamuutusest kahjustatud vähemalt 3/4 komponenti tarbijabaromeetrist.

Soomlaste metoodikamuutus tarbijakindluse hindamisel

Üha uuesti lastakse Konjunktuuriinstituudi poolt kõlada väitel, nagu soomlased oleksid teinud sama muutuse ja mitte midagi ei juhtunud: “Soome üleminek telefoniküsitluselt kombineeritud küsitlusviisile (telefon pluss veeb) toimus kolm aastat varem. Stabiilsel ajal, 2019. aasta alguses, mil polnud ühtki mõjurit, mis kindlustunnet tugevasti häirinuks. Kas näitaja läks langusesse? Ei, üleminekul mingit muutust tulemuses aset ei leidnud”.

Vaatasin selle jutu peale eile lähemalt sisse, kuidas soomlased oma numbreid teevad, milles seisnes nende metoodikamuutus ja milline oli selle mõju.

1. Soomes viib küsitlust läbi Soome statistikaamet ja riiklikule statistikaametile omaselt dokumenteerivad nad avalikult väga suure osa oma tegevustest, metoodikatest jne. Väga väärt eeskuju, sama võiks teha ka Konjunktuuriinstituut, et me ei peaks lootma sellise fundamentaalse muutuse teada saamisel, et nad hakkasid kasutama küsitlusfirma veebipaneeli ainult sellele, et keegi juhuslikult valimisse sattunud paneeli liige sellest ise teada annab. Sedasorti küsimused nii fundamentaalsete riigi näitajate juures peaksid olema avalikult väljas ja jääksid hilisemad segadused olemata.

2. Nii enne kui pärast 2019 metoodikamuutust viivad soomlased küsitlust läbi täielikult Statistikaameti hallatava elanikeregistri põhjal, kust võetakse juhuvalim. Meie analoogias tehakse sarnaseid küsitlusi Siseministeeriumi hallatava elanikeregistri põhjal (seda kasutab muide ka Riigikantselei küsitlus, millele eelmises loos viitasin). Nagu ma eelmises artiklis kirjutasin: see on kõige rohkem “päris” juhuvalim üldse, sest registris on kogu populatsioon, kellest võetakse juhuslikult vastajad (st, see on teoreetiliselt parem kui kvooditud telefoni juhuvalim, mille aluseks on juhuslikele numbritele helistamine - aga juhuvalimid on nad mõlemad).
   
   Selline juhuvalim on kõige erinevam asi üldse küsitlusfirmade veebipaneelidest, kuhu inimesed end ise registreerivad, mis toobki kaasa neid sügavaid kaldeid igasugu mõõdikutes, millest kõik praktikud teavad ja mis on fakti staatuses kogu teadusmaailmas ja mille mõju on näidatud väga paljudes parameetrites ja näitajates uuesti ja uuesti (kes soovib, vaatab eelmises loos olnud viidet ühe rahvusvaheliselt tuntuma uuringufirma Pew metoodilisele ülevaatele). Tegelda avalikult debatiga, kuidas “äkki on hoopis küsitlusfirmade veebipaneelid paremad” on kummaline ja see ei tee au ühelegi küsitluste ja statistikaga tegelevale inimesele. Paneelidel on häid omadusi, aga eelkõige on need kõik seotud odavama hinnaga - ja mitte kuidagi ei saa nende kasutamisel mööda sellest, et neid peab kontrollima ja tasakaalustama juhuvalimitega, sest vastasel juhul lihtsalt ei tea, kas nad vastavad aluseks oleva populatsiooni jaotusele, mida püütakse hinnata või lihtsalt küsitlusfirma veebipaneeli aktiivsemate kasutajate jaotusele. Ja nagu juba viidatud ja Pew poolt näidatud: ka veebipaneelid ise ei ole omavahel võrdsed. Nt on nende vastajate arvu suurendamisel tuntud metoodika, mida nimetatakse "lumepallivalimiks", kus palutakse olemasolevatel panelistidel kutsuda oma tuttavaid ja sõpru (analoogiliselt sellele, kuidas lumepall veeredes suuremaks muutub). Arusaadavalt, nagu reaalne sootsium toimib, toob see kaasa veebipaneeli jaotuse nihkumise kutsujate suunas, sest nende kutsutud on tõenäoliselt lähemal kutsujatele kui juhuvalimile populatsioonist ja sellega kannatab ajapikku veebipaneel üha enam. Veebipaneelide kalded ei ole ajas püsivad.
   
   Millegipärast vastas ka Aivar Voog seda küsimust ERRile kommenteerides teemast mööda, et nemadki saavad sarnase suurusjärgu tarbijakindluses nagu Konjunktuuriinstituut. Intervjueerijal jäi aga kõige olulisem küsimata: kuidas siis Emor tarbijakindlust hindab? Nende kodulehelt saab teada, et samuti 100% veebipaneelis. Minu analüüsi mõte ei olnud ju selles, nagu ainult Konjunktuuriinstituut saaks veebis kehvemaid hinnanguid, vaid vastupidi, ka meie saame veebipaneelis oluliselt madalama hinnangu - ja selle põhjal ma näitangi, et veebipaneelidel on toimetuleku hinnangus oluline negatiivne kalle, sest telefoni juhuvalimi pilt samas küsimuses on oluliselt parem ja seda nii metoodikamuutuse ajavahemikus 2022-2023 samas veebipaneelis, mida Konjunktuuriinstituut kasutab kui ka aastal 2025 teise uuringufirma paneelis. Seda metoodikamuutuse efekti ei saa vaiba alla pühkida jutuga sellest, nagu ebastabiilsetes oludes ei saaks seda hinnata - efekti suurus ajas varieerubki, aga on väga sügav terve nende 3 aasta jooksul ja selle tegelik ulatus tulebki lõpuks ära hinnata ka Konjunktuuriinstituudi küsimustiku peal.

3. Soome muutus 2019. a. seisneb selles, et kui enne olid kõik täpselt samasuguse juhuvalimi vaatlused küsitlejate läbi viidud telefoniintervjuud, siis pärast muutust lastakse inimestel endal veebis ankeet ära saata (ligi 30% tehakse jätkuvalt telefoniintervjuudena). Täpne kirjeldus muutusest siin. Nende puhul vastab tõesti tõele, et neil muutus andmekogumise viis, Konjunktuuriinstituudil muutus aga midagi palju fundamentaalsemat: valim ise.

4. Soomlased testisid metoodikamuutuse tegemise ajal mitu kuud paralleelselt uue ja vana metoodikaga tulemusi, kontrollisid, kui suured on muutuse efektid. Ja said ootuspäraselt tulemuseks, et ka kombineeritud vastamisviisile üleminekul on siiski negatiivne efekt vastustele.

   

   “Tarbijakindluse ja tema komponentide väärtused andmekogumise viisi järgi. Sellel põhinevalt, kombineeritud andmekogumise viis annab süstemaatiliselt negatiivsemad numbrid [minu rõhutus - KK] kui telefoniintervjuud.”
   
   Soomlaste hinnatud metoodikamuutuse suurusjärk on muidugi kordades väiksem kui minnes üle kvooditud telefoni juhuvalimilt küsitlusfirma veebipaneelile, mis on nii kaugel registripõhisest juhuvalimist kui üldse olla saab. Seda efekti pehmendab veelgi see, et jätkuvalt ligi 30% küsitlustest viiakse läbi telefoniintervjuudes. Seda muutust ei saa mitte mingil juhul Konjunktuuriinstituudi muutusega võrrelda, sest kõige olulisem asi soomlastel ei muutunud: tegemist on jätkuvalt väga kõrge kvaliteediga juhuvalimiga elanikeregistrist (Põhjamaade kõrge usaldusmääraga demokraatiale iseloomulikult on vastamismäär neil muuseas lausa ~55%).

5. Konjunktuuriinstituudi juhi vastulauses kõlanud väide, nagu ma oleks millestki valesti aru saanud ja et nad ei kasutanudki varem juhuvalimit, vaid hoopis “kvootvalimit”, räägib teemast paraku mööda ja eksitab lugeja terminoloogilisse sohu. Ka kvooditud telefoni juhuvalim, mida teadaolevalt kasutas Konjunktuuriinstituut varem1, jääb juhuvalimiks kõige olulisemas omaduses: igal populatsiooni liikmel (siin piiratud telefoniomanikega, aga nende katvus on elanikkonnas ülisuur) on ikkagi umbes võrdne tõenäosus valimisse sattuda, aga seda kuni kvoodi täitumiseni (see tähendab päriselus seda, et kõrgharitud vastajad saavad esimesena täis, sest vastavad kõige parema meelega küsitlustele ja neid siis enam küsitlusse vastu ei võeta, nii tehakse iga kvoodiga). Terminoloogiliselt nimetatakse sellist valimit hübriidvalimiks.
   
   Selline valim ei ole päris sama hea kui selline juhuvalim nagu soomlased elanikeregistri põhjal teevad - päris juhuvalimeid saabki ainult täieliku populatsiooni registri põhjal teha. Küll aga on sellised kvooditud telefoni juhuvalimid kaugelt paremate omadustega kui küsitlusfirmade veebipaneelid, sest sama juhuslike vastajate omadus jääb sinna suurel määral alles ja muidugi on see asi, mida on metoodikauuringutes maailmas korduvalt näidatud. Praktilises maailmas, kui mingit populatsiooni registrit kasutada ei saa, ainult nii telefoni juhuvalimeid tehaksegi, sest vastasel juhul ilma kvoote kasutamata läheb lõplik valim väga kaldu mõnede ühiskonna teada olevate parameetrite suunas - esmasena kõrgharitud naiste poole, sest nemad on need, kes kõige parema meelega küsitlustele vastavad.
   
   Võibolla kõige lihtsam viis - ja ma annan endale aru, et tegemist ei olegi kaugeltki mingi lihtsa, vaid väga spetsiifilise valdkondliku küsimusega - selgitada veebipaneelide süstemaatilist kallet võrdluses juhuvalimitega ongi see, et kuigi ka veebipaneelid kaalutakse ühiskonna teada olevate parameetrite (rahvuskoosseis, vanusegrupid, sood, haridustasemed, elupiirkonnad jne) suhtes õigeks ehk “esinduslikuks”, nii et tervik vastab lõpuks elanikkonna koosseisule nende parameetrite poolest, ei saa sellega kunagi saavutada seda, et tervik vastaks elanikkonnale muudes parameetrites, mille täpne jaotus ei ole teada või ka täpselt nendes parameetrites, mille jaotust üritataksegi küsitlusega teada saada - näiteks tarbijate hinnang majandusele. Juhuvalim saavutab selle lihtsalt selle matemaatilise omadusega, et võttes tervikust juhuslikult vaatlusi, läheneme suurte numbritega tõenäosuslikult jaotuseni, mis vastabki populatsiooni tervikule.

6. Soomlased revideerisid toimunud muutuste suuruste ja nende kaaludega kogu aegrea aastani 1995, et reas ei oleks sellest metoodikamuutusest tingitud katkestust, et need andmed jääksid võimalikult võrreldavaks. Täpselt nii, nagu iga korralik statistikaasutus teeb, kui andmed peavad olema võrreldavad.
   
   Ja see paariprotsendise muutusega pilt siin üleval on olukord, mille kohta soomlased kohusetundlikult ja rangelt otsustasid “varasemaid tasemeid revideerida aastani 1995, et vältida metoodikamuutuse põhjustatud selget murdumist aegreas. Revisjoni mõõt hinnati 2019 metoodikamuutuse ajal kogutud andmete põhjal.”

Mida selle kohta kokkuvõttes öelda?

Soomlaste muutus on täiesti teist laadi ja kõige olulisem asi, millest rääkisin eelmises artiklis põhjalikult, ei muutunud neil mitte kuidagi: kõrge kvaliteediga juhuvalim jäi täpselt samaks juhuvalimiks, muutus see, et aktiivne intervjueerija kadus umbes 70% juhtudest ja lisandus võimalus ise privaatselt kirjalikult vastata. Aga ka sel juhul tõi kirjalik vastamine kaasa negatiivse efekti, mis ka soomlaste samas metoodikamuutuse mõju kirjeldavas dokumendis antud hinnangul on laialt teada nähe terves maailmas. Soomlased testisid paralleelselt, leidsid metoodikamuutuse efekti suuruse ja hindasid selle pealt kogu varasema aegjoone ümber, et ei toimuks äkilist katkestust ja langust aegreas, et aegrida jääks võrreldavaks. Meie Konjunktuuriinstituut ei teinud neist mitte ühtegi asja ja on tugev alus olemasolevate andmete põhjal hinnata, et meie metoodikamuutuse efekt umbes 4 korda kõrgem kui soomlaste oma. Nii et vale on ka väide, et Soome aegreas muutust ei toimunud - leitud tegeliku muutuse abil hinnati varasem aegrida ümber. Ma ei tea, kas Konjunktuuriinstituudi juht ei vaadanud lähemalt sisse, mida ja kuidas soomlased teevad või jäi sellesse põhjalikult süvenemata, aga igal juhul on tegemist selge avalikkuse eksitamisega.

Ma ei saa garanteerida, et meil toimunud muutuse suurusjärk ongi see -17 punkti, kuna küsitlused erinevad, aga hetkel on see parim olemasolev hinnang nii lähedastelt andmetelt, kui meil samast perioodist võtta on. Ka aastal 2025, nii aasta alguses kui juunis paistab toimetuleku küsimuses efekt olema väga sarnane kahes erinevas küsitlusfirma paneelis. Et tegelik metoodikamuutuse efekt ära hinnata, peab Konjunktuuriinstituut läbi viima täpselt samasuguse protseduuri nagu Soome tegi, mitte paljasõnaliselt väitma, et “mitte midagi ei muutunud” - selleks ei ole mingit alust ja see on selgelt avalikkust eksitav jäme metoodiline viga.

Olemasolevate teadmiste ja võrdlevate maailma andmete pealt on järeldus tegelikult selge ka selles osas, et ühtegi küsitlusfirma veebipaneeli üksi sedasorti andmete kogumisel kasutada ei saagi, sest uuesti ja uuesti on näidatud nende sügavad kalded teatud küsimustes ja nii me lihtsalt ei saa elanikkonnast adekvaatset pilti riigi jaoks väga tähtsates fundamentaalnäitajates. Paneele võib kasutada juhuvalimite täiendamiseks, selleks on metoodikad olemas, kuidas neid tasakaalustada ja siiski ka paneelide andmeid kasutada - aga usaldada saab siiski ainult hinnanguid, mis olulises osas põhinevad juhuvalimitel.

PS. Tõenäoliselt on sama vea allikaga tegemist ka eile palju ärevust põhjustanud küsitluses, mis näitas Tallinnas Keskerakonna ainuvõimu naasmist. Tegemist on 100% veebiküsitlusega ja selle pealt selliste järelduste tegemine on ennatlik, kuni juhuvalimid neid andmeid ei kinnita.

Selle nädala alguses kukkus tähtaeg tänavuste kohalike valimiste kandidaatide üles seadmiseks. Sedakorda osaleb valitavate poolelt ühtekokku 9674 inimest 11 erakonnast ja 159 valimisliidust, lisaks on 67 inimest end üles seadnud üksikkandidaatidena.

Kui püüda vaadata nende kõigi koondportreed, siis joonistuvad välja mõned ammu tuttavad asjad. Esimesele ja kõige ilmsemale neist annab vastuse kandidaatide eesnimede sagedusjärjestus:

Ehk siis keskmine kandidaat on eestlasest mees nimega Andres1. Esimene vene nimi (Aleksandr) on muide kohe järgmisena kohal 26. Tõsiasi, et kõige sagedasemalt esinev naisenimi Katrin on selles nimistus alles 18. kohal peegeldab muidugi nimekirjade soolist jaotust, mis on sedakorda 6023 vs 3652 meeste kasuks. Vaadates seda lähemalt erakondade lõikes avaneb järgmine pilt:

Nagu näha, on sotsid ainsana suutnud oma nimekirja saada napilt rohkem naisi kui mehi, kui Isamaa puhul on suhe pea täpselt 2:1 meeste kasuks. Piirkondlikult näeb kandidaatide sooline jaotus välja järgmine:

Huvitava kokkusattumusena on Kihnu ühtaegu nii kõige kõrgema naiskandidaatide propotsiooniga kui ka kandidaatide kõige madalama keskmise vanusega (41,75 aastat) omavalitsus.

Sedalaadi võrdluste puhul tuleb muidugi tüüpiliselt kähku üles argument, kuidas “sugu ei loe, oluline on kompetents”. Kindlasti ei ole haridus ainus pädevuse mõõdupuu, aga kuna need andmed on valimisteenistuse poolt välja pandud, siis on lihtne heita kiire pilk, kuidas mehed ja naised selles võrdluses välja paistavad — ja maakondade võrdluses avanev pilt on selline:

Ehk siis: meeste puhul on kõrgharidusega kandidaadid enamuses vaid viies maakonnas seitsmeteistkümnest, samas kui naiste puhul jääb sellest latist allapoole vaid Järvamaa, kus kõrgharidus on 47% naiskandidaatidest — mis on muide täpselt võrdne meeskandidaatide kõrgharituse keskmise määraga. Iseenesest ei ole siin midagi ootamatut — hariduslõhe on ka kogu populatsioonis tugevalt naiste poole kaldus: 2021. aasta rahvaloenduse andmetel oli kõrgharidus 44,6% naistest, kuid vaid 31% meestest.

Niisamuti jooksevad haridustaseme erinevused välja aga ka erakondade lõikes. Ainsad kaks parteid, kus meeste kõrgharituse määr naiste oma ületab, on KOOS ning Vabaerakond Aru Pähe, üldiselt aga on tegemist juba tuttava mustriga (mis muidugi kehtib ka valimisliitude puhul).

Selle valguses võib julgelt öelda, et poliitikas haridust väärtustajad peaks keskeltläbi pigem vaatama naiskandidaatide suunas. Senine kogemus ei anna aga siin paraku palju põhjust optimismiks — tüüpiliselt jääb naiste osakaal valituks osutute seas veelgi madalamaks, kui ta seda kandidaatide puhul on.

Õigusega on viidatud, et arvestades majanduse tegelikku seisu, peaks elanikelt küsitud hinnang nende leibkonna finantsseisule olema positiivsem kui Konjunktuuriinstituudi numbrid näitavad, ning otsitud sellele erinevaid põhjuseid.

Õige on, et tegelikult kippusid need tarbijahinnangud Covidile järgnenud kõrge inflatsiooni tingimustes katki minevat igal pool Läänes ja mitmetes majandustes, millel ei läinud sugugi halvasti (mõnel koguni väga hästi, nt USA-l), kippus inimeste meeleolu olema oluliselt pessimistlikum kui majanduse tegelik seis. Ja tipnes see ajalooliselt halvimate valimistulemustega kõigile võimul olevatele erakondadele 2024. a. valimistel demokraatiates üle maailma.

Eriti meie kandis on siin muidugi veel üks ilmne põhjus: Vene sõda Ukraina vastu ja sellele eelnenud, kaasnev ja senimaani kestev energiasõda, mis omakorda inflatsiooni ja tööstuste sügavate raskuste põhjuseks, sõjast tingitud kõigi riikide tarvidus tõsta kiiresti kaitsekulusid, kärpida ja tõsta makse. Vastupidiselt Eestis ja ilmselt ka igal pool mujal laialt levinud arusaamale teevad muide sama kõik meie kandi riigid, aga eks inimestel on kehv ikka just seal, kus nad ise elavad ja parem on alati seal, kus meid pole.

Metoodikamuutus

See kõik on kindlasti tõsi ja struktuurne põhjus halva meeleolu jaoks kogu Läänes viimastel aastatel. Samal ajal on just Konjunktuuriinstituudi numbrites veel üks spetsiifiline asi, millest siin nüüd põhjalikumalt juttu tuleb: 2022. a. mais mindi nende küsitluses telefonikõnede pealt üle veebiküsitlusele ja sellega kaasnes väga sügav langus vastavates numbrites. Nii sügav, et igaüks, kes natukenegi küsitluste ajajoontega kokku on puutunud, kahtlustaks neid numbreid nähes ja tausta mitte teades siin mingit suurt välist šokki maikuus või siis just metoodikamuutuse mõju.

Aga artiklis toodud Konjunktuuriinstituudi juhi Peeter Raudsepa lause, et nad olla teinud hoopis sellega vea, et nimetasid muutuse metoodikamuutuseks, "kuigi muutus ainult andmete kogumise viis", teeb täiesti nõutuks. Andmete kogumise viis ise ongi metoodika osa, mitte mingi metoodika-väline küsimus! Jätkates Raudsepa mõttekäiguga, kuidas nii äkki ongi parem, sest telefonis ei saada noori kätte (mis on tõsi) ja inimesed saavad veidi rohkem mõelda (mis on ka tõsi), ei saa jätta märkimata, et selles on ju loogikaviga: ei saa samal ajal väita, et küsitlusviisi muutus vastuseid ei mõjutanud ning teisest küljest leida, et uuel viisil on hoopis mingid eelised, mida varasem ei pakkunud – ka juhul, kui inimesed nüüd saavad "paremini järele mõelda", teeb see muutus kogu 30-aastase ajalooga võrdlemise võimatuks. Seepärast hoitakse nt korduvates teadusuuringutes aastakümneid ülipedantselt alles ka selgelt ajale jalgu jäänud sõnastusi, sest muidu ei saa tulemusi üksühele varasemaga võrrelda.

Selliste paljasõnaliste väidetega ei saa kuidagi rahule jääda ja Konjunktuuriinstituudil tuleks näidata, et metoodikamuutus tõesti muutusi mõõdetavates numbrites kaasa ei toonud. Seda oleks ülilihtne teha, viies küsitluse läbi paralleelselt kahel viisil: uuel ja vanal ja võrreldes tulemusi – kui tulemused süstemaatiliselt erinevad, on selge, et metoodika vastuseid mõjutab ja sellist muutust niisama teha ei tohi, kui on soov järjepidevust hoida. Sellel andmekogul taotlus järjepidevuseks muidugi on, sest seda mõõdikut kasutataksegi pidevalt hetkeseisu kontrollimiseks mineviku vastu – kas ja kui palju oleme mineviku keskmisest tasemest kehvemas või paremas seisus.

Selleks katseks ei ole kindlasti hilja. Hindamaks, kui suur metoodikamuutuse efekt võis olla, viisin ma aga seni läbi mõned analüüsid teiste avalikult kättesaadavate andmete ja meie enda andmetega.

Riigikantselei aegrida

Riigikantselei viib kord tihedamalt, kord hajusamalt läbi elanikkonna küsitlust, milles küsitakse muuseas alati nende leibkonna toimetulekut 4-palli skaalal. Kui ma võrdlesin seda aegrida 2020-2023 aastatega, kuhu sisse jäi Konjunktuuriinstituudi metoodikamuutus, oli selge, et need andmed on üsna tugevalt korreleeritud ehk teaduskeeles öelduna mõõdavad sama allolevat konstruktsiooni (nt subjektiivne leibkondade heaolu/toimetulek). Kui regresseerida Riigikantselei andmeid koos teadaoleva metoodikamuutusega 2022. a. mais, selgitab selline mudel 92% Konjunktuuriinstituudi tarbijabaromeetri kahest esimesest küsimusest, mis küsivad perekonna viimase 12 kuu ja tuleva 12 kuu majandusseisu hinnangu kohta. Mida aga Riigikantselei hinnangus kuidagi ei ole, on see sügav langus 2022. a. mais.

Selle analüüsi tulemus on ühene – kuigi korrelatsioon peale metoodikamuutust langeb, jääb see siiski üsna tugevaks ja suur langus inimeste antud hinnangus nende leibkondade majandusseisule Konjunktuuriinstituudi aegreas toimus metoodikamuutuse tõttu.

Salga andmed ja veebivalimi kalle

Meie enda aegreas kahjuks enne 2022. a. septembrit vastavat leibkonna toimetuleku hinnangut ei olnud ja selle küsimusega aegrida on lühike, kuni 2023. a. juunini (peale 2023. a. märtsi valimisi jätsime veel aprillis ja mais ka küsitluse tegemata). Küsimus ise on sama mis Riigikantseleil, aga kasutame 5-palli skaalat, kuna esimesed katsed näitasid, et see andis meile infot juurde. Tegime toona seda kuist lainet Norstatiga ja kuna eelmisel pühapäeval sattus üks mu ökonomistist sõber ise Konjunktuuriinstituudi küsitlusse läbi Norstati paneeli, teame nüüd, et ka Konjunktuuriinstituut kasutab Norstati veebipaneeli. Nii et see annab väga väga hea võimaluse uurida, milline oli aastal 2022 veebivalimi efekt majandusliku toimetuleku küsimusele. Ja see efekt on senimaani üks suuremaid, mida veeb vs telefoni juhuvalim meile näidanud on.

Telefoni juhuvalimites vastavate inimeste hinnangud on süstemaatiliselt järjepidevalt positiivsemad kui veebivalimite omadel.1 Sarnane seos tuleb välja ka Euroopa Komisjoni lehel olevates täpsemates Konjunktuuriinstituudi küsitluse vastuste jaotuses: negatiivsed hinnangud oluliselt suurenevad alates 2022. a. maist, keskmist jääb vähemaks ja positiivset samuti.

Konjunktuuriinstituudi metoodikamuutuse mõju tarbijabaromeetrile

Kui nüüd viia Salga toimetuleku-küsimus samale skaalale, nagu arvutatakse Euroopa Komisjoni küsitavaid ja Konjunktuuriinstituudi koostatavaid saldosid, saame üle 2022-2023 perioodi keskmiseks tulemuseks, et veebivalimis vastavate inimeste hinnang on keskmiselt -16,7 punkti madalam kui telefoni juhuvalimis vastajatel. See on ülisuur erinevus, oluliselt suurem kui sel perioodil toimunud tegelik toimetulekunihe Riigikantselei ja meie oma andmetes.

Konjunktuuriinstituudi raporteeritud sügavast langusest selgelt üle poole on 2022-2023 perioodil tinginud nende 2022. a. mais tehtud metoodikamuutus ja mitte tegelik inimeste elujärje halvenemine.

Kuidas on seis täna? Kuna mul ei ole käepärast sarnaseid pikemaid igakuiseid aegridasid, kus majandusliku toimetuleku küsimus sees, on seda raske öelda, aga on päris kindel, et vahe on jätkuvalt väga suur – seda meil praegu olemasolevad üksikküsitlused senimaani näitavad. Sealjuures on vahe aastal 2025 väga sarnane ka Turu-uuringute veebipaneeli ja telefoni juhuvalimi vahel, nii et see paistab korduvat kõigis veebipaneelides ja kallutab kõiki veebipaneele.2 Ja ei saa välistada, et see vahe on täna suurem, kui 2022 metoodikamuutuse ajal. Selliseid küsimusi on veel. Üks huvitav näide suurest kaldest veebipaneelide ja telefoni juhuvalimite vahel, mis on samuti kordunud mitu aastat ja kõigi veebipaneelide juures, on suhtumine tuumaenergiasse: veebipaneelides osalevad inimesed on lausa kuni 10% punkti tuumaenergia-sõbralikumad kui esinduslikus telefoni-juhuvalimis vastajad. Samas ei ole ligilähedaseltki sellist erinevust ühegi teise elektritootmisviisi juures, enamuse puhul pole veebivalimil ja telefoni juhuvalimil mingit vahet.

Veebipaneeli kalde põhjused

Miks need hinnangud nii palju erinevad, kas asi on selles, mida Peeter Raudsepp ütles, et võibolla on inimestel aega rohkem mõelda? Parimal juhul on see ainult osa tõest. Psühholoogilisi efekte küsitlustele vastamisel on pikalt uuritud ja mingi tõde võib olla siinse küsimuse juures selles, et negatiivseid toimetuleku hinnanguid ei taheta telefoni teel nii väga anda, sest helistab päris inimene. Veebis vastates on tunnetatud anonüümsuse määr suurem. Aga meil on ka positiivseid telefonis oluliselt rohkem.

Kõige olulisem on mõista, et mitte ükski kokku pandud (veebi)paneel ei ole tegelikult juhuvalim – ja ainult juhuvalimist saab matemaatiliselt rangelt teha järeldusi kogu elanikkonna kohta. Juhuvalimi definitsioon on, et igal selle aluseks oleval populatsiooni liikmel peaks olema ligikaudu võrdne tõenäosus sinna sattuda. Iga selle loo lugeja, kes juhtumisi ei ole Norstati veebipaneeli liige, omab täpselt tõenäosust 0 sattuda Konjunktuuriinstituudi tarbijabaromeetri küsitlusse. Veebivalimites osalevad inimesed erinevad mingitel viisidel ülejäänud populatsioonist, aga me ei tea täpselt kunagi ette, mis küsimuses ja kuidas – ja mõnes ei erinegi. Veebivalimid on väga head, kohati asendamatud tööriistad, aga nende kasutamisel peab olema ettevaatlik ja saama aru, kus on nende piirid ja neid igal võimalusel telefoni juhuvalimitega tasakaalustama. Seda teeme meie oma küsitlusandmetega ja näeme kurja vaeva, et telefonivalimeid kätte saada. Telefoniküsitluste tegemine on viimastel aastatel läinud ka väga kalliks.

Kui te meid ei taha niisama uskuda, siis minge küsige Aivar Voogilt Emorist või kas või Ühiskonnauuringute Instituudilt, miks me kõik üldse nende telefoniküsitluste eest rasket raha välja käime, kui veebipaneelid on ju ka olemas? Näiteks, me kõik teame, et veebivalimites on olnud aastaid EKRE valijaid märgatavalt rohkem kui telefoni juhuvalimites ja ainult veebiküsitluste pealt usaldusväärset erakondade reitingut teha ei saa, sest need paneelid lihtsalt on populatsiooni suhtes poliitiliste eelistuste osas kaldus.

Kuidas edasi?

Viimastel aastatel ja kuudel on Eestis jutuks tulnud mitu statistilist viga või eksimust, millel on olnud reaalne tagajärg meie kõigi elule. Näiteks, elektrihinna kasvu ülehindamine tõstis kunstlikult kõrgele inflatsiooninäitajad, mis omakorda jõudis tegelikult makstavatesse tasudesse sadades tuhandetes lepingutes, mis seotud tarbijahinnaindeksiga.

Sellel Konjunktuuriinstituudi veal, mis on kestnud kolm aastat, on samuti tõenäoliselt tegelik mõju Eesti elule, sest sellistel hinnangutel on tagasisidestusmehhanism tegelikku ellu. Varsti kaks aastat oleme me kuulnud, kuidas meie toimetulek ja seis on väga palju halvem kui naaberriikides. Kui arvestada metoodikamuutusest tingitud viga, siis on see ilmselt lihtsalt vale. Aga majanduses öeldakse, et tegemist on isetäituva ennustusega, kriisi ootus toobki kaasa kriisi jne. Siinkohal on kahjuks õigus Jürgen Ligil, et me räägime ennast kehvemaks kui me oleme. Täpsemalt on seda teinud paraku Konjunktuuriinstituut.

Osad vead on paratamatud, tegijatel ikka juhtub. Eesti on väga väike riik ja praeguse ajastu vaimus on kõrgel kohal kõikvõimalik kärpimine ja riigi kokku tõmbamine. Aga sedasorti fundamentaalsete majandusnäitajate mõõtmisel tehtud vead on tervele ühiskonnale kaugelt kulukamad kui tagamine, et vastavatel institutsioonidel on tegelikud ressursid neile pandud ülesannete täitmiseks. Ja inimesed, kes saavad aru, mida nad teevad.

Peale kohustuslikku lead’i ning põgusat sissejuhatust rabab pahaaimamatut Postimehe lugejat kohe järgmine infograafika:

Kui sa seda vaadates arusaamatusest käsi laiutad, siis pole sa üksi.

Põhimõtteliselt on siin läinud kõik valesti, mis valesti minna saab — ning iroonilisel moel on see graafik muidugi väga heaks illustratsiooniks tekstile, mis on täpselt sama jabur ja segane. Pealkiri räägib osakaalust, samas kui tekstist selgub, et tegemist on absoluutarvudega, joonise legend viitab justkui võiks teine kategooria sisalduda esimeses, kui tegelikult on nad siiski omavahel liidetavad.

Aga heakene küll, kui motiveeritud lugeja on ennast sellest infograafika nimelisest rongiõnnetusest läbi närinud, jõuab ta autori lennuka järelduseni, mis sedastab, et kuna 60% joonisel nähtavatest alla 25-aastastest noortest on otsustanud astuda kas Isamaa, EKRE, Keskerakonna või ERKi liikmeks, on Eesti poliitika tulevik konservatiivsuse päralt.

Et seda seisukohta veidi perspektiivi panna, on hea mõte vaadata korraks ka suurt pilti, millel kajastuvad lisaks alla 25-aastastele ka üle 25 aasta vanused erakondade liikmed — ja see on äriregistri andmetel selline:

See on siis see “suur lõhe” erakondade poliitilises järelkasvus, millele Ehala oma loo lead’is viitab ning mis toob endaga Eesti poliitika vääramatu pöörde konservatiivsuse suunas. Olgu siinkohal öeldud, et niisugune pööre võib ju täitsa aset leida, lihtsalt seda ei saa küll kuidagi tõsimeeli postuleerida Ehala kasutatud andmete pealt.

Sama asi ilmneb loo teise kandva teemaga, milleks on konservatiivsete keskealiste arvamustoimetajate ammune murelaps sooline tasakaal — või siis antud juhul täpsemalt väljendudes selle puudumine nii erakondade noorte kui ka vanemate liikmete seas. Kellegi jaoks, kes vähegi poliitika ning selle kohta käivate andmetega kokku on puutunud, ei ole siin muidugi mingit üllatust, et sotside seas on naised 60/40 ülekaalus (siin võiks alustada nt Inglehearti ja Norrise 2003. aasta raamatust “Rising Tide”, sirvida seda klassikalist artiklit, või siis seda värsket Euroopa Sotsiaaluuringul põhinevat analüüsi). Või et nooremates vanuserühmades kipuvad erakondade liikmeks astuma pigem mehed (sel teemal on üks klassikaline ja põhjalik käsitlus leitav siit, teine värskem siit). Aga noh, miks lugeda, kui saab ka oma peaga mõelda ja imestada, et miks maailm küll nii kummaline on.

Nagu opositsioon ning Ühiskonnauuringute Instituut ei väsi meile juba vähemalt aasta aega jooksvalt meelde tuletamast, on valitsuskoalitsiooni toetus liikunud ühelt rekordmadalalt tasemelt järgmisele. Sellest on hulk inimesi teinud järeldusi, nagu poleks valitsus selliselt legitiimne ning nõudnud, et “president peaks kuulutama välja erakorralised valimised”. Kui esmalt jauras sel teemal eelkõige EKRE (kelle jaoks on muidugi kõik valimised, mis ei anna tulemuseks Helme-nimelist peaministrit ipso facto illegitiimsed), siis tasapisi korjasid selle loosungi üles ka Isamaa ning Keskerakond, ja läinud nädala lõpus astusid samasse ritta lõpuks ka vahepeal valitsusest lahkuma pidanud sotsid.

Mõte iseenesest on selgelt populaarne: juba tänavu märtsis suhtus erakorraliste valimiste korraldamisse pooldavalt ligi 60% valimisealistest kodanikest. Kas arvamusküsitluste tulemused võiks kellegi arvates olla valitsuse legitiimsuse lähtekohaks, kipub muidugi väga tugevalt sõltuma sellest, kas arvaja lemmikerakond on juhtumisi hetkel koalitsioonis või opositsioonis.1 Koalitsiooni toetusega polnud lood kiita muidugi juba varemgi, sotside valitsusest väljaviskamine ning Reformierakonna hiljutised uskumatud seiklused Tallinna linnas on viinud selleni, et kahe valitsuserakonna summaarne reiting on madalam, kui kõige väiksema toetusega opositsiooniparteil (milleks on iroonilisel moel just sotsid). Kuigi põhiseadust sirvides ei leia kuskilt viidet, et kord juba ametis olev valitsus peaks populaarne olema, ei ole raske mõista väga paljude inimeste frustratsiooni olukorra väljapääsmatuse üle. Väljavaade oodata veel 559 päeva (just nii palju on jäänud tänasest järgmiste korraliste valimisteni) tundub selliselt talumatult pikana ja nii võibki tekkida küsimus, et kui mitmel pool maailmas ei ole erakorralistes valimistes suurt midagi erakorralist, siis kas ei võiks ka meie seda teed minna.

Esmalt on ilmselt tark käia üle põhimõtteline raamistik, milles valimised — nii erakorralised kui ka korralised (peatselt selgub, miks on oluline ka neid silmas pidada) — Eestis aset leiavad. Kuigi detailselt on nende korraldus reguleeritud terve rea seaduste ning kohtulahenditega (ammendava nimistu leiab siit), siis printsiibid on kirjas põhiseaduses. Viimane näeb erakorraliste valimiste esilekutsumiseks ette neli võimalust, mis ilmselt on kõigile teemat vähegi jälginuile tänaseks juba pähe kulunud. Kellel need asjad selged, võib rahus veidi edasi kerida.

1. Esmalt sätestab põhiseaduse § 89 korra, mille järgi president nimetab valitsuse tagasiastumise järel ametisse uue peaministri. Kui see protsess ei jõua kahel korral järjest (kummalgi puhul on tähtajaks kuni viis nädalat ja kolm päeva) valitsuse ametisseastumiseni läheb ülesanne Riigikogu kätte. Kui ka see ei suuda kahe nädala jooksul kokkuleppeni jõuda, kuulutab president välja erakorralised valimised. Selle võimaluse isegi teoreetiline kohaldavus eeldab valitsuse tagasiastumist, mis antud juhul ei ole kuigi tõenäoline, nii et liigume edasi.

2. Põhiseaduse § 97 kohaldub olukorras, kus Riigikogu on istuvale valitsusele oma koosseisu enamusega umbusaldust avaldanud ning valitsus on seejärel teinud presidendile ettepaneku erakorraliste valimiste väljakuulutamiseks. Ka peale seda on presidendil veel omakorda kaalutlusõigus, nii erakorraliste valimisteni jõudmiseks peavad nii ametisolev valitsus kui ka president mõlemad seda soovima. Teoreetiliselt võimalik, aga taas kord mitte kuigi tõenäoline, liigume edasi.

3. Põhiseaduse § 105 käsitleb olukorda, mil Riigikogu on pannud rahvahääletusele seaduseelnõu, mis ei suuda saavutada poolthäälte enamust. Sellisel puhul saadab president Riigikogu laiali ning kuulutab välja erakorralised valimised. Niisuguse olukorra võimalikkusekski peab esmalt kuulutama välja ühe seaduseelnõuga seotud referendumi ning siis ootama selle läbikukkumist. Liigume edasi.

4. Mis viibki meid viimase, neljanda võimaluseni: põhiseaduse § 119 näeb ette, et kui Riigikogu ei ole kahe kuu jooksul pärast eelarveaasta algust suutnud võtta vastu uut riigieelarvet, kuulutab president välja erakorralised valimised. See on sisuliselt ainus tõsiseltvõetav moodus erakorraliste valimiste esilekutsumiseks, kuid ka see eeldab parlamendi enamuse tahet menetlust blokeerida kuni järgmise aasta 1. märtsini. Juhul kui parlamendi enamusel selline tahe on, siis kahtlemata on võimalus mõeldav — küll aga tuleb siin kaaluda siis ka valiku tagajärgi. Riik seisma ei jääks, vaid jätkub vana eelarve loogika. Küll aga ei saa ühtki muudatust teha enne uue eelarve kinnitamist kui peaks jõutamagi erakorraliste valimisteni, on esmalt vaja need valimised läbi viia (põhiseadus näeb selleks ette vähemalt 20 päeva). Seejärel tuleb moodustada uus koalitsioon, uus valitsus ametisse nimetada ja alles seejärel saaks uus rahandusminister eelarvega tegelema hakata (ja seejuures on väga väheusutav, et värske koalitsioon ei sooviks lahkuva valitsuse poolt välja pakutud variandis omapoolseid muudatusi teha, mis mõistagi tähendab sisuliselt uut eelarveprotsessi). On raske näha, kuidas see kõik saaks võtta palju vähem aega kui pool aastat, mis tähendaks, et 2026 eelarve kinnitamiseni võiks jõuda parimal juhul järgmise aasta sügiseks. Ehk siis kokkuvõtvalt: jah, sellisel moel ilmselt on tõesti võimalik erakorralised valimised esile kutsuda, aga see on palju valulisem moodus kui enamus inimesi seda endale praegu ette kujutab. See kaalutlus mõlgub kindlasti ka tänaste opositsioonipoliitikute peades, kes oleks siis eeldatavalt need, kes mainitud probleemideringiga erakorraliste valimiste järel tegelema peavad hakkama.

Mis viib meid aga veel ühe väikse, kuid olulise detailini. Mainisin ülal, et tasub meeles pidada ka korraliste valimiste kohta käivaid reegleid. Nimelt ütleb põhiseaduse § 60, et need toimuvad märtsikuu esimesel pühapäeval neljandal aastal, mis järgneb Riigikogu eelmiste valimiste aastale. Riigikogu eelmiste valimiste aastale, mitte erakorraliste valimiste aastale.2 Riigikogu eelmised valimised toimusid meil 2023. aastal ning seega on järgmiste korraliste valimiste päev 7. märts 2027. Nii et isegi kui peaks õnnestuma erakorralised esile kutsuda, saaks uue valitsuse mandaat kesta maksimaalselt vähem kui aasta. Kuigi ma kahtlustan, et Reformierakonnas võivad inimesed asja hetkel teises valguses näha, tundub minule isiklikult, et selline asjade käik ei pruugiks neile 2027. aasta valimiste perspektiivis tegelikult sugugi halb variant olla.

Aga pöördume hetkeks veel tagasi põhiseaduse juurde. Selliselt punkt punkti haaval vaadates on ilmne, et erakorraliste valimisteni jõudmine on Eestis väga-väga keeruline — ja see keerukus on 100% taotluslik. Jah, see võib paljudele täna tunduda väga jäiga struktuurina, mis ei luba rahval valimistevahelisel ajal vigade parandust läbi viia ning annab viimaste valimiste võitjaile neljaks aastaks justkui karistamatuse, ükskõik mida nad siis ka ette ei võtaks. Selle mündi teine pool on aga stabiilsus. Tõsi, erakorraliste valimiste võimalus iseenesest ei tähenda automaatselt poliitilist ebastabiilsust. Euroopas on mitmeid riike (nt Taani ja UK), kus peaminister võib sisuliselt ainuisikuliselt kutsuda esile valimised millal iganes ta seda vajalikuks peab, Prantsusmaal on sarnane õigus presidendil. Siin tuleb aga silmas pidada, et seda õigust kiputakse kasutama eelkõige siis, kui otsuse tegijal endal sellest midagi võita on. Eesti põhiseadus on disainitud moel, mis teeb sellise asja pea võimatuks. Jah, põhiseadust saab muuta, aga seda tegema minnes tasub väga hoolikalt kaaluda soovitud muutustega väga tõenäoliselt kaasnevaid tagajärgi, mis meile kõigile sugugi meeltmööda ei pruugi olla. Hoiatava näitena tuleks meenutada 1933. aastat, mil samuti leiti olevat kohane ja vajalik päevapoliitilistel kaalutlustel põhiseadust kohendada; ja mis kindlasti ei läinud parimate plaanide järgi.

Lõpuks tuleb tõdeda, et kuigi ei ole olemas ideaalset ja perfektset põhiseadust, on meie oma siiski väga hea ning kindlasti teavad seda ka mitmed prominentsed poliitikud, kes praegu valimiste eel räägivad, kuidas Eesti vajab erakorralisi valimisi ning põhiseadust, mis neid lihtsamalt võimaldaks.

Nagu igaüks, kes viimaste aastate jooksul veidigi lehti lugenud on, teab väga hästi, et ei ole seakatk ning selle tõttu sadade ning tuhandete loomade hukkamine siinmail sugugi esmakordne juhtum. Teated sellest on ka varem meediasse jõudnud, kuid varasemalt ei ole see toonud endaga meeleavaldusi ja pikette seafarmide väravates, ega ka tulist andmist sotsiaalmeedias, mille käigus on lendama hakanud tapmisähvardused mitte ainult sigade, vaid ka inimeste suunal.

Olukord on selles mõttes kummaline, et seafarmi väravas loomade hukkamise vastu protesti avaldavad inimesed peaks ju ometi hetkeks peatudes ja järele mõeldes taipama, et “hukkamine” ongi ju see mis neid loomi ees ootab niipea, kui nad ühel mitte väga kauges tulevikus saabuval päeval neist väravatest väljuvad. Nurme farm ei ole kodutute sigade varjupaik – see on vanas väljenduses “lihakombinaat”. Eesti inimene sööb aasta jooksul liha umbes sama palju, kui ta ise kaalub, ehk keskmiselt ligikaudu 80 kilogrammi. See 43 tonni sealiha, mida me kõik üheskoos aastaga ära sööme ligemale 300 tonni liha, mida me rahvana üheskoos ühe päeva jooksul ära sööme, jõuab meie toidulauale sea perspektiivist vaadatuna täpselt samal moel.

Kuna meeleavaldajate peamine mure näibki olevat seotud just sigade käekäiguga, siis on siinkohal hea võimalus võtta ja vaadata, mida ütlevad andmed eestlaste hoiakute kohta loomade heaolu teemal. Kõige värskem avalikult kättesaadav andmekogu on 2023. aasta Eurobaromeeter ning sealt avaneb järgmine pilt:

Nagu näha, peab tervelt 85% Eesti vastanutest põllumajandusloomadele korralike elutingimuste tagamist kas väga või üsna oluliseks — mis aga Euroopa võrdluses asetab meid paraku siiski viimase viie hulka.

… seejuures on “Jah, kindlasti” vastanute osakaal võrreldes 2015. aastaga 8 protsendipunkti jagu “Jah, tõenäoliselt” alla nihkunud.

Muidugi on vähemalt teoreetiliselt võimalik, et meil siin Eestis ongi põllumajandusloomade elutingimused juba Euroopa tipus ning seega leiavad vastajad, et meil pole enam põhjust selles vallas palju rohkem pingutada — aga jäägu selle võimaluse tõepärasuse hindamine lugejate endi hooleks.

Üldiselt kokku võttes võib tõdeda, et vähemalt küsitluses kinnitab Eesti vastajate enamus, et neile läheb loomade heaolu korda, Euroopa võrdluses oleme oma hoiakutelt aga sageli ses osas veel siiski tagumises otsas. Tõsi, mitte nii dramaatiliselt ning läbivalt kui kliimasse puutuvas, kuid näiteks valmisolek teha oma tarbimisotsuseid loomade heaolust lähtuvalt — aga puurikanade munad on ju odavamad! — on meil Eestis poolteist korda madalam (39% vs. 60%) kui Euroopas keskmisena. Äkki oleks siin meie võimalus nii Nurme farmi sigu kui ka kõiki teisi põllumajandusloomi ja -linde märksa rohkem aidata kui praegu plakatite ja küünaldega meelt avaldades neile mõne kuu jagu elupäevi juurde nõudes.

Aga raportist leiab veel mõndagi huvitavat lugemist, soovitame tutvuda. Tervikuna on uuringuaruanne leitav siit, eraldi Eesti faktileht on siin.

Juuni lõpus sai avalikuks Eurobaromeetri üleeuroopaline küsitlusuuring kliimamuutuse teemadel, mille raames küsitleti tänavu veebruarist märtsini üle kahekümne seitsme liikmesriigi kokku 26 319 vastajat. Paraku muutuvad Eurobaromeetri toorandmed kättesaadavaks alles paari aasta pikkuse viibega (ning ka siis vaid piiratud mahus) ning seetõttu ei ole kahjuks võimalik teha detailsemaid sissevaateid erinevatesse potentsiaalselt huvitavatesse ristjaotustesse. Sellegipoolest leiab ka agregeeritud vaatest nii mõndagi tähelepanuväärset, sh spetsiifiliselt just Eesti osas.

Kui esmalt vaadata suurt pilti, siis näeb, milliseid probleeme peavad erinevate Euroopa riikide vastajad hetkel maailmas kõige põletavamateks.

Esimeses veerus on toodud ELi keskmised ning paistab eurooplaste jaoks üldiselt kõige suuremaks mureks ootuspärasellt sõda (see oli nimetatud teemade seast esikohal kahekümne seitsmest liikmesriigist tervelt seitsmeteistkümnes). Sellele järgnesid vaesus ja nälg (esikohal Portugalis, Ungaris ja Prantsusmaal), ning kliimamuutus (nimetatud kõige põletavamana Rootsis, Taanis, Hollandis ja Maltal) ning majandus (esikohal Kreekas, Küprosel ja Itaalias).

Eesti võrdluses Euroopaga torkab esmalt silma, et oleme keskmisest selgelt rohkem mures sõjaohu ning majanduse olukorra pärast, samas oluliselt leigemad vaesuse, demokraatia, terrorismi ning kliimamuutuse osas. Viimane on ka teemaks, kus Eesti inimeste hoiakud ELi keskmisest kõige enam lahku lähevad.

Eesti inimeste kasvav kliimaleigus ei tohiks olla üllatus kellelegi, kes seda teemat viimaste aastate jooksul vähegi jälginud on. Kui veel 2021. aastal olime oma hinnangutes üsna ELi keskmise lähedal, siis juba 2023. aastaks oli pilt selgelt muutunud ning praeguseks oleme oma 14-punktise kukkumisega 2021. aasta võrdluses Poola järel suurimad langejad Euroopas.

Vaadates tänast seisu joonistub välja, kuidas suhtumises kliimamuutusse kuulume ühes Läti, Poola, Tšehhi, Rumeenia ja Bulgaariaga Ida-Euroopa liigasse. Veel 2023. aastal olid meiega koos seal veel ka Slovakkia ja Ungari, kuid näib, et viimaste aastate katastroofilised üleujutused ning kuumalained on sealsete inimeste prioriteete muu Euroopa suunas tagasi nihutanud.

Ülaltoodud pilt asetab kliimamuutuse teiste oluliste probleemide konkteksti. Kui aga küsida selle kohta eraldi, siis ilmneb, et Eesti inimesed on Euroopas kliimamuutuse pärast konkurentsitult kõige vähem mures: väga tõsiseks probleemiks peab seda vaid 15% vastanutest (vs ELi keskmine 37%), samas kui tervelt 10% leiab, et tegemist on üldse ebaolulise asjaga (5x rohkem, kui ELi keskmine 2%).

Sama pilt kordub, kui vaadata hoiakuid Euroopa kliimaneutraalsuse eesmärgi suhtes. Kui keskeltläbi toetab seda 81% eurooplastest, siis Eestini jõudmiseks tuleb kerida alla täitsa graafiku lõpuni, kus oleme üksi ainsa riigina, kus 2050 kliimaneutraalsuse eesmärgi toetajate osakaal on alla poole vastanutest.

Sama muster kordub raportis läbivalt, muuhulgas ka näiteks taastuvenergia arendamise kohta käivates küsimustes, kus ELi keskmisena on poolt läbivalt ligi 90% vastanutest1, samas kui Eestis oleme kuskil 60% kandis, jäädes sellega järgmisel kohal olevast Lätist maha juba u kümne protsendipunktiga. Päris jahmatav pilt avaneb aga siis, kui vaadata vastuseid järgmisele küsimusele:

Ehk siis asjas arvamust omajaist leiab Eestis tervelt veerand, et valitsus teeb kliimamuutuse osas liiga palju, ja seda siis olukorras, kus meil on niigi Euroopa kõige madalam ootuste latt sellele, mida üldse tegema peaks. Ühtlasi on siin hea koht ära õiendada veel üks väga sagedaselt ette tulev argument, nagu oleks Eesti inimeste kliimaleigus põhjendatav sellega, et meile läheb lihtsalt julgeolek nii palju rohkem korda kui ülejäänud Euroopale. Meie mure julgeoleku ja sõja pärast ei ole miski, mis meid muust Euroopast eristaks — nagu alguses juba mainitud sai, olid “relvastatud konfliktid” kõige olulisem probleem seitsmeteistkümnes riigis kahekümne seitsmest ning muuhulgas nimetasid näiteks leedukad seda kõige tõsisema probleemina kõrgema sagedusega, kui meie. Ometi ei tähenda see kuidagi, et kliimamuutus Leedus ebaoluline probleem oleks.

Kõige selle juures leiab Eurobaromeetri andmetest aga veel ühe väga huvitava ja pealtnäha vastuolulise andmekillu. Selle postituse alguses oli graafik, millelt nähtus, et kliimamuutuse olulisus on asi, kus Eesti vastajate arvamus Euroopa keskmisele kõige suuremalt alla jääb. Samal pildil on aga ka näha, et kui küsida Eestis arvamust selle kohta kui suur probleem on “looduse hävimine” (ingl deterioration of nature, täpsem tõlge oleks ilmselt “looduse seisukorra halvenemine”), siis ühtäkki oleme siin keskmisest eurooplasest enam mures (36% Eestis vs 33% Euroopas). Samuti on põnev märgata, et kui 2024. aastal küsiti Eurobaromeetri raames eurooplaste arvamust kõige mõjusama mooduse kohta keskkonda kaitsta, siis leidsid Eesti inimesed, et kõige efektiivsem tee selleks on “looduse taastamine” (restoration of nature), olles sellega liidu keskmisest 11 protsendipunkti jagu eespool.

Seega tuleb välja, et Eesti inimene hoolib loodusest ja keskkonnast — enda kinnitusel rohkemgi, kui eurooplased keskmiselt — aga ei oska või soovi samas näha selle seost kliimamuutusega. Eestlaste jaoks on puutumatu loodus ning puhas keskkond justkui mingi mikitalik võlumaailm, kuhu pageda kukeseene häält kuulama ning mida tuleb kaitsta ning “taastada”, samas kui kliimamuutus näib meist väga paljude jaoks seostuvat mitte niivõrd keskkonnaprobleemide ühe oluliseima põhjusena, vaid eelkõige Euroopa Liidu bürokraatia, tarbetu raiskamise ning ebavajaliku rapsimisega. See üldine toksilisus kandub mh üle ka taastuvenergiale ja roheinvesteeringutele laiemalt. Osalt ongi siin ilmselt tegemist tõsiasjaga, et erinevalt Kesk- ja Lõuna-Euroopast on meil seni (kui jätta kõrvale mõned lämbed suvenädalad ja juba tavaliseks saanud lumevaesed talved) kliimamuutuse otsestest ebameeldivatest tagajärgedest suuresti hoiduda õnnestunud, ning teated sellest, kuidas Euroopa linnades surevad kuumalainete tagajärjel sajad inimesed või kuidas 2024. aasta üleujutused tõid endaga hinnanguliselt vähemalt 18 miljardi euro jagu majanduslikku kahju, jäävad meile kahetsusväärseteks, kuid siiski kaugeteks sündmusteks, mis õnneks meid ei puuduta ja kuhu meie siin suurt midagi parata ei saa.

Pragmaatilisest vaatenurgast tähendab see ühelt poolt survet ambitsioonide tagasitõmbamiseks — seda näeme kliimaeesmärkide osas tegelikult ju üle kogu Euroopa —, aga teisalt ka retoorika ning argumentide muutust allesjäävate eesmärkide sõnastamisel. Nii on põhjust oodata, et “kliimamuutuse peatamise” ja “süsinikuneutraalsuse” asemel kuuleme poliitikutelt nii Euroopas kui meil Eestis tulevikus märksa enam sellistest asjadest, nagu “kohanemine” või “kriisivalmidus”. Kuigi viimasel ajal paistab, et ka see ei pruugi enam piisav olla: kui Ühiskonnauuringute Instituudi küsitlustes on juba hulk aastaid olnud näha trendi, kus majandus vs keskkond prioriteet on vaikselt esimese poole nihkunud, siis tänavu oli esimene kord, kus keskkonda prioriteediks pidavad vastajad olid vähemuses.

Eks ole samast eetosest kantud ju ka selle aasta alguses valitsuse juures ellu kutsutud Efektiivsuse ja majanduskasvu nõukoja mitmed ettepanekud, nagu näiteks lõpetada majandusmetsades lindude pesitsusrahu nõue, jätkata piiranguvööndites lageraieid jne. Hetkel on sedalaadi soovide lauale panekuks kahtlemata soodsamad ajad, kui kunagi varem ning kuna on valimiste aasta, on erakonnad neid ka varmamad kuulda võtma, olgu siis valitsuse või opositsiooni poolel. Seda enam on aga põhjust ka neil, kes kliimamuutust või loodushoidu tähtsateks peavad, ka ise neid muutusi arvesse võtta ning oma sõnumeid ja tegevusi sellele vastavalt kohendada.

Head kuulamist!

Eile õhtul ilmus Delfis intrigeeriva pealkirjaga lugu, kuidas “Lekkisid SALK-i uuringutulemused valijate linnapeaeelistustest” ning et see võiks olla põhjus, miks Tallinna linnavalitsus lõhki läks. Seda kas ja kui siis mil määral meie andmed Reformierakonna valikuid mõjutasid tuleb küsida Reformierkonnalt endalt, minu isiklik arvamus on siin, et kui üldse, siis väga vähe. Küll aga tuleb ära parandada mõned meie ning meie andmete kohta käivad väited.

Esiteks siis jah see, et need andmed ei “lekkinud”. Nagu Delfi isegi on varem raporteerinud, teeme nende valimiste eel andmete mudeldamist ning analüüsi, millele on juurdepääs kolmel erakonnal: Reformierakond, Sotsiaaldemokraadid ning Eesti 200. Kogu paketis sisaldub hulk erinevaid vaateid ning üldised ning kesksed asjad on ühtviisi nähtavad kõigile kolmele. Üks neist asjadest ongi ka parteide Tallinna linnapeakandidaatide antud hetke toetus erinevates valijarühmades. Need on andmed, mille eest nimetatud erakonnad on täiesti ametlikult maksnud ning selliselt on nende endi vaba valik mida nad nendega teevad. Sealhulgas on neil vaba valik neid ka endale sobivas mahus avalikuks teha — mis ongi see, mis praegu on juhtunud ning seal ei ole meil omalt poolt suurt midagi rohkemat öelda.

Kuivõrd on aga eraldi välja toodud, et tegemist on meie andmetega, siis tuleb ära õiendada mõned segadused ja ebatäpsused. Kõigepealt muidugi see väide:

“Näiteks Keskerakonna toetajate seas oli Kõlvart selge favoriit – tema toetusprotsent ulatus 65-ni.”

See number peaks muidugi igaühes, kes teab midagigi Keskerakonnast, Tallinnast, Kõlvartist või üldse poliitikast kõik häirekellad korraga helisema panema. Tallinna linnapeakandidaatide tegelikud toetused Keskerakonna valijate seas on meie mudeli hinnangul sellised:

Suur põhjus, miks lugu on andmete osas üks suur puder och kapsad, on ilmselt terminoloogilises segaduses: artiklis on läbisegi juttu “valijatest”, “toetajatest”, “tõenäolistest valijatest”, “võidetavatest valijatest” ning “teisest eelistusest”, mis kõik on tegelikult erinevad asjad. Kui antud asjas täpne olla, siis ei käi mainitud 65% Keskerakonna ”toetajate” (e. inimeste, kes märkisid oma erakonnaeelistuseks Keskerakonna) vaid nende valijate ning “võidetavate valijate” (ingl. k. winnables) kohta. Viimati mainitud rühm on seejuures need inimesed, kelle hetke deklareeritud valimiseelistus on mõni muu partei, kuid kelle üldised hoiakud Keskerakonna suhtes on kas positiivsed või vähemalt neutraalsed.

Seda on hea silmas pidada ka siis, kui vaadata teisi artiklis toodud graafikuid — nagu näiteks seda, mis kajastab Reformierakonna valijate ning võidetavate valijate linnapeaeelistusi. Nagu näha on nende seas esikohal Jevgeni Ossinovski, kuid siin tuleb meeles hoida, et mudeli aluseks olevad andmed pärinevad aprillist ning tol hetkel oli arvestataval hulgal sotside valijaist (kelle linnapeaeelistus oli mõistagi enam kui 60%-ga Ossinovski) Reformierakonna suhtes positiivne või neutraalne hoiak, mis liigitab nad “võidetavateks”.

Tänaseks on kogu sellel pildil muidugi parimal juhul vaid mõningane huvitav ajalooline väärtus — asetleidnud mäsu on nihutanud valijate hoiakuid, pühkinud lavalt Pärtel-Peeter Pere, toonud sinna Urmas Sõõrumaa ja juba ka tema minema kandnud, veelgi kergitanud Mihhail Kõlvarti väljavaateid jne jne. Meie järgmine sissevaade Tallinna valijate maailma on hetkel planeeritud suve lõppu ja kui mainitud erakonnad nii peaks soovima, siis on lootust selle tulemusest kõigil taaskord ka Delfi vahendusel lugeda.

Aga see ei ole endiselt leke.

19. sajandi esimesel poolel tuli Briti ajakirjanduses käibele termin “silly season”, mis algselt tähistas midagi väga sarnast meie “hapukurgihooajale” (mis muidugi on omakorda otsetõlge saksa k. Sauregurkenzeit-ist). See oli tüüpiliselt suve lõppu jääv aeg, mil parlament ning kohtud puhkasid ning tõsiseid uudiseid nappis, mistõttu ajalehtedel ei jäänud muud üle, kui täita lehepinda “Kurg kukkus korstnasse” tüüpi lugudega. Ajapikku omandas silly season aga ka spetsiifilisema poliitika ja valimistega seotud tähenduse, viidates perioodile, mil valimiskampaaniad hakkavad tasapisi hoogu sisse saama ning parteid ja kandidaadid püüavad iga hinna eest meedias nähtavale trügida, ennast upitada ja vastastele kaikaid kodaratesse loopida. Ühtlasi kiputakse kasvavas joones jagama ka erinevaid pööraseid lubadusi, katsetama oportunistlikke sõnumeid ja isiklikke rünnakuid jne. Mõnikord (eriti USA kontekstis) eristatakse sellele lisaks veel ka vahetult valimistele eelnevat lühemat stupid season-it, kui kampaaniate toon ja retoorika muutuvad lihtsalt veidrast otsesõnu jaburaks ning üldine poliitiline temperatuur jõuab keemispunktini.

Tänavuste kohalike valimisteni on jäänud veel enam kui 100 päeva ja ilmselt on igaüks, kes vähegi meediat jälgib, saanud veenduda, et vähemalt pealinnas on silly season täies purjes. Iseenesest on see ju ka igati ootuspärane: valimised toimuvad 19. oktoobril küll üle kogu riigi kõigis omavalitsustes, kuid Tallinnas on panused kahtluseta kõige kõrgemad — ja seda päris mitmes mõttes. Ühelt poolt on ka täiesti eraldivõetuna tegu poliitilise ja majandusliku võimu keskusega, mille olulisus ei jää suurt alla Riigikogule. Teisalt mõjutab Tallinna võimuliidus toimuv oluliselt omakorda ka kogu riigi tasandi poliitikat.

Vaadates neli kuud enne valimispäeva reitinguid on hea mõte meeles pidada Niels Bohri kunagisi kuulsaid sõnu: “Ennustamine on väga keeruline, eriti mis puutub tulevikku”. Igasugune komakohaga täpsus on siin oktoobrikuiste valimistulemuste osas muidugi täielik enesepettus — samas üht-teist saab siiski arvata. Esiteks ei ole ilmselt kellelgi mingit suuremat kahtlust selle osas, kes Tallinnas valimised võidab. Seda teavad väga hästi ka kõik parteid ning nii võibki pealinnas juba täna näha positsioonide võtmist sügisese valimiste järgse koalitsiooni osas. Mõtet veel ühest kõik-Keskerakonna-vastu koalitsioonist ei saa veel päriselt maha matta, aga täna tundub siiski pigem tõenäoline, et me saame sügisel näha Keskerakonna tagasitulekut. Võimalike koalitsioonide aritmeetika sõltub muidugi tervest hulgast muutujatest (alates üldisest poliitilisest keskkonnast ja lõpetades konkreetsete kandidaatide asetustega piirkondades), mille osas täna on võimatu midagi kindlat arvata ning see on veel eraldi põhjus, miks erakonnad püüavad praegu oma võimalusi maksimaalselt lahti hoida.

Vaadates võimalikku mandaatide jaotust volikogus on esimene küsimus muidugi see, kui mitu erakonda sinna üldse pääseb — ja lahtine on asi siin Parempoolsete ning Eesti 200 osas. Üleriigilised reitingud on Eesti 200 jaoks muidugi juba mõnda aega väga tumedaid toone näidanud, aga kui vaadata ainult pealinna ning korrigeerida inimeste eelistusi oodatava valimiskäitumisega pakub meie mudel, et Eesti 200-l on hetkeseisuga siiski realistlik võimalus Tallinnas künnisest jagu saada. Ka Parempoolsetele pakub mudel nelja kohta volikogus ning kui nii peaks minema, siis osaleks võimaliku koalitsiooni kokkupanemises sügisel potentsiaalselt kuni seitse parteid.

Esikohal on turvalise vahemaaga Keskerakond, kelle mandaatide arv võiks tänase seisuga olla 28, neile järgneb Isamaa 14 ning Reformierakond 12 kohaga. Kuna volikogus on kohti kokku 79 paneb see Keskerakonna hetkel muidugi väga mugavasse positsiooni.

Vaadates erakondade toetust linnaosade kaupa avaneb suhteliselt ootuspärane pilt: Keskerakond võtab üsna kindlalt neli linnajagu (Lasnamäe, Mustamäe, Haabersti ning Põhja-Tallinna) ning on Isamaa ja Reformierakonnaga kaelakuti veel kahes (Kesklinnas ja Kristiines). Vaid Pirita ja Nõmme on piirkonnad, kus esikoha üle võitlevad Reform ja Isamaa omavahel.

Need, kellel on huvi meie mudeli Tallinna simulatsioonis sügavamalt kaevata, saavad seda teha siin. Sedamööda kuidas andmed laekuvad uuendame jooksvalt ka seda töölauda — ning anname sellest ka siin teada.

Niipea kui läinud aasta 5. novembri USA presidendivalimiste tulemused selgusid, võis Euroopa suunalt kuulda kollektiivset hämmeldust ja uskmatust selle osas, kuidas on võimalik, et ameeriklased valisid täie teadmisega oma riigi presidendiks autokraadi. Jah, Ameerika Ühendriikide varasemate presidentide kõrval on Donald Trump selgelt eriline, samas Euroopa ajalooliste—või ka tänaste—riigipeade kontekstis ei ole ta käitumine sugugi nii erakordne, kui see meile esmapilgul tunduda võib.

Ameerika ajaloo defineerivaks momendiks on Iseseisvusdeklaratsiooni allkirjastamine 1776. aastal kolmeteistkümne tollase Briti Impeeriumi koloonia poolt. Sisuliselt tähendas see mässu kuningas George III võimu vastu ning see ethos kandus otse edasi ka kolmteist aastat hiljem vastu võetud Ameerika Ühendriikide põhiseadusse, mille esimesed kolm peatükki ladusid vundamendi võimude lahususe printsiibile—mis oma olemuselt oli polaarne vastand tolleaegse Euroopa arusaamale sellest, millel legitiimne poliitiline võim põhineb ja kuidas see töötab. Skepsis ning otsene vastuseis absoluutset võimu omava (või seda taotleva) valitseja suhtes on selliselt algusest peale osa ameerika poliitilisest DNA-st ning see on joon, mida on hoidnud ka kõik varasemad USA riigipead.

Vahepeal on ka Euroopa poliitiline mõte liikunud sarnastele radadele ning kuigi kontinendil on tänaseni terve rida formaalseid kuningriike, on siniverelistel kroonitud peadel nüüdseks jäänud alles vaid tseremoniaalne roll. Autoritaarse valitseja mudel osutus aga siinmail visamaks. Kuningad ja kuningannad küll kas taandusid ise või eemaldati rohkem või vähem vägivaldsel moel igapäevasest riigijuhtimisest, kuid pahatihti astusid nende asemele mitte grammigi vähem autoritaarsed presidendid, peaministrid või riigikantslerid. Oleks tore, kui saaksime viidata, et nimed nagu Mussolini, Hitler, Franco, Salazar, Caetano, Horthy, Hoxha, Ceaușescu, Tito, Milošević või režiimid nagu Kreeka “kolonelide diktatuur” või Honeckeri Ida-Saksamaa on ajalugu, mille osas Euroopa on otsustavalt uue lehekülje pööranud—aga paraku on meil ka täna võimul valitsejad nagu Viktor Orbán ja Robert Fico. Kui lugeda Euroopa osaks ka Türgi, siis lisandub nimekirja veel ka Erdoğan ning mitmetes teistes riikides ootavad oma võimalust veel terve rida autokraate, Jarosław Kaczyńskist ja Andrej Babišist kuni Herbert Kickli, Marine Le Peni, Geert Wilders, Mateo Salvini ja Santiago Abascalini.

See on seltskond, kuhu Donald Trump sobib kui valatult — ning ilmselgelt ei ole juhuslik, et nii ta ise kui tema kaaskond JD Vance'-ist kuni Elon Muski ja Kristi Noem-ini on korduvalt kasutanud võimalust neile ka omalt poolt otseselt toetust avaldada. Nii nagu ülalnimetatud Euroopa riigipead ja poliitikud on ka Trump võtnud tugevalt natsionalistliku, my-country-first joone, rünnanud sõltumatut meediat ning kohtusüsteemi ja iseseisvaid ülikoole.

Kui Trumpi administratsioonil tekkis veebruarikuus esimene tõsine vastasseis kohtutega, kes peatasid rea tema korraldusi erinevate asutuste ja agentuuride sulgemiseks, postitas president vastuseks palju tähelepanu pälvinud, samuti Euroopast pärineva tsitaadi:

Originaalkujul kõlab see lause “Celui qui sauve sa patrie ne viole aucune loi” ning on selliselt leitav Balzac-i 1833. aastal ilmunud raamatust “Maximes et pensées de Napoléon”. Balzac ei viita seal ise selle algupära osas ühelegi allikale, nii et tegelikult on ebaselge kas Napoléon päriselt kunagi üldse need sõnad lausus, aga antud kontekstis on see kõrvaline — Trump kasutas seda ilmselgelt tõmmates mõttelise paralleeli enda ning keiser Napolén Bonaparte-i vahele.1

Ka läinud nädalavahetusel Washingtonis (juhtumisi president Trumpi 79. sünnipäeval) toimunud sõjaväeparaad asetub selliselt samasse mustrisse — kuuldavasti tekkis Trumpil kinnisidee selle korraldamisest 2017. aasta juulis, kui ta oli Emmanuel Macroni külaliseks Prantsusmaa iga-aastasel Champs-Elysees avenüül toimuval Bastille’ päeva paraadil. Ameeriklased on kahtlemata oma armee üle väga uhked ning kuigi terve rida USA presidente (pelgalt 20. sajandist alates Truman, Eisenhower, Kennedy, Johnson, Nixon, Ford, Reagan ja mõlemad Bushid — aga tähelepanuväärselt mitte Trump ise) on varasemalt olnud sõjaväelased, ei ole paraadide korraldamine seni sealmail väga heaks tooniks olnud. Paraad ise kukkus välja kindlasti kahvatum, kui seda inspireerinud prantslaste oma ning lisaks heitis Trumpi suurele päevale varju ka tõsiasi, et samal ajal ledsid üle riigi enam kui 2100 linnas aset “No Kings Day” meeleavaldused, mille käigus tuli tänavatele meelt avaldama miljoneid inimesi.

Kokkuvõtvalt tuleb tõdeda, et kui ameeriklastel endil on kindlasti põhjust olla toimuvast häiritud ning šokeeritud, siis meil eurooplastena on siinkohal tublisti vähem põhjust silmi pööritada kui meile endile vast meeldiks arvata — erinevalt Ameerikast ei oleks Euroopas president Trump midagi erilist ega enneolematut, ta oleks lihtsalt üks nimi meie ajalooliste ja tänaste autokraatide pikas nimekirjas. Enne kui me ise oma kontinendil autokraatidega ühele poole saanud pole on me nördimus ameeriklaste suunal silmakirjalik.

Maailma paljude hädade ning murede keskel paitas meie kollektiivset rahvuslikku uhkust hiljuti päiksekiir tänavuse Eurovisiooni lauluvõistluse näol, kus Tommy Cash tegi tubli töö jäädes Austria ning Iisraeli järel ülinapilt kolmandaks. Kui Eurovisioon oli miski, millele elas kogu hingest kaasa pea terve rahvas, siis tänavu märtsis jõudis Eesti silmapaistvale kohale veel ühes teiseski, nüüd juba viieteistkümnendat korda igal kevadel ilmuvas edetabelis — nimelt Göteburgi Ülikooli juures toimetava V-Dem Instituudi demokraatiaindeksis.

Kuigi kaugeltki mitte ainus, on V-DEM siiski erinevate demokraatia-indeksite seas erilisel kohal tänu oma muljetavaldavale haardele ning granulaarsusele. Nende andmekogu (mille iga huviline võib alla laadida siit) koosneb tänavu 27913 andmereast, millest igaühel on kajastatud 4607 eri muutujat ja mis ühtekokku kajastavad sadade ekspertide hinnanguid 202 eri riigi või territooriumi kohta alates 1789. aastast kuni tänaseni. 2024. aasta indeks reastab 173 riiki mitmes kategoorias (V-Dem ise ongi lühend mis täispikkuses välja kirjutatuna oleks “Varieties of Democracy” ning selliselt käsitleb demokraatiat terves reas erinevates dimensioonides), millest kaks peamist on EDI ning LDI, vastavalt siis “Electoral Democracy Index” ning “Liberal Democracy Index”. Mõlema indeksi maksimumväärtus on 1 ning 2024. aasta seisuga oli sellele kõige lähemal Taani, kelle EDI skooriks jäi 0.916 ning LDI puhul 0.883. Ja kohe Taani järel võibki tänavusest tabelist leida Eesti (tõsi, EDI puhul on meie 0.895 skoor täpselt sama, mis Iirimaal, nii et teine koht tuleb tähestikujärjekorra alusel, samas LDI-s oleme 0.85 punktiga Iirimaast 0.02 jagu ees).

See on kahtlemata väga tubli tulemus, mis ei peaks millegi poolest jääma alla Eurovisiooni saavutusele. Veel kümme aastat tagasi olime samas tabelis EDI järgi 15. ning LDI põhjal 12. kohal. Kuid enne, kui me endale tehtud tubli töö eest tunnustavalt õlale patsutame on hea vaadata mitte ainult kohta tugevusjärjestuses, vaid ka skoore endid läbi nende aastate — ja siin avaneb järgmine pilt:

Ehk siis võrreldes 2014. aastaga oleme tabelis kerkinud 10 kohta, samas kui meie LDI indeksi skoor on püsinud sisuliselt samana, paranedes kümne aastaga 0.011 võrra. EDI puhul on tõus olnud samal perioodil 12 kohta, indeks on aga kerkinud veel vaid sootuks mikroskoopilise 0.008 võrra.

Ilmselt ei nõua erilist taibukust mõelda välja mille arvelt meie tõus selles tabelis siis tegelikult aset leidnud on — asi ei ole mitte selles, nagu oleksime meie aastatega tublisid edusamme teinud, vaid lihtsalt selles, et meist varasemalt eespool olnud riikides ei ole demokraatia käsi viimasel kümnendil kuigi hästi käinud. See tõdemus ei tule muidugi uudisena kellelegi, kes vähegi poliitika ning demokraatia arengute vastu huvi tunneb. Juba mitmeid aastaid on politoloogid üle maailma rääkinud demokraatia tagasilibisemisest (ingl. k. democratic backsliding) kui universaalsest tendentsist ning tõesti, VDEM-i andmeid vaadates on see selgelt näha, et me oleme olnud üks väga vähestest riikidest, mis on suutnud selles asjas vastuvoolu ujudes viimased kümme aastat enam-vähem paigal püsida, samas kui näiteks Saksamaa ning USA, kes 2014. aasta pingereas jagasid meie ees 0.847 skooriga 8. ning 9. kohta on tänaseks vastavalt 14. ning 24. positsioonil.

Kui me zoomime välja ja vaatame suurt pilti riikide kaupa, siis oleme kogu maailmas täna tagasi seal, kus olime 1995. aastal.

See, olgu öeldud, on veel suhteliselt roosiline perspektiiv, millelt asju vaadata. Kui keskmistada mitte üle riikide vaid üle rahvaarvu saame tulemuseks, et keskmise planeedi elaniku jaoks on demokraatia seis libisenud tagasi 1985. aasta tasemele, kui võtta võrdlusbaasiks SKP, siis 1975. aasta tasemele1.

Kui aastatuhande alguses oli demokratiseerumise teel üle maailma 26 riiki, siis tänaseks on neid vaid 19, autokraatia suunas liikuvate riikide arv on samal ajal kerkinud 12-lt 45-ni. Samavõrd kurb on pilt ka selliste asjadega, nagu väljendusvabadus või valimiste ausus ning läbipaistvus.

Kõige selle kokkuvõttena oleme 2025. aastaks jõudnud seisu, kus VDEM indeksi neljast jaotusest — suletud autokraatiad, elektoraalsed autokraatiad, elektoraalsed demokraatiad ning liberaalsed demokraatiad — on liberaalsed demokraatiad 29 riigiga neist kõige väiksem rühm. Viimati oli see number nii madal 1990. aastal, külma sõja lõpus. Eelmine aasta oli ka esimene kord sel sajandil, mil maailmas oli kokku rohkem autokraatiaid (91) kui demokraatlikke režiime (88).

Autokraatiate arvu tõus on aga vaid osa probleemist, vähemalt samavõrd murettekitav on tõsiasi, et ka paljud demokraatiad on täna selgelt varasemast vähem demokraatlikud. Kui vaadata Euroopat ja Põhja-Ameerikat lähemalt, siis on näha, et enamuse riikide puhul on viimane veerandsajand olnud demokraatia käekäik tegelikult sisuliselt stabiilne, kuid viimase kümnendi üldine trend on siiski selgelt pigem laugelt allapoole. Sellele lisaks on siis mõned suured kukkujad, eelkõige nagu Ungari, Kreeka ja Slovakkia. Seejuures on Poola sisuliselt ainsaks positiivseks näiteks riigist, kes on suutnud langustrendi otsustavalt pöörata.

Eraldi murettekitav on siinkohal muidugi USA, millel on praeguse seisuga arvestatav väljavaade VDEM-i indeksis demokraatiate seast elektoraalsete autokraatiate rühma liikuda (vt. VDEM 2025 raportis lk. 46-7). Seejuures on USA administratsioon võtnud selge liini toetada illiberaalseid poliitilisi jõude ka Euroopas: tänavuste Saksamaa valimiste eel avaldas JD Vance otsest toetust AfD-le samas kui vahetult presidendivalimiste eel Poolat külastanud Kristi Noem kutsus poolakaid üles hääletama Karol Nawrocki poolt.

Seda nukrat statistikat võiks veel pikalt jätkata, aga vast on keskne iva juba kohale jõudnud: demokraatiaga ei ole lood head ning ka tulevikku vaadates on vähe põhjust optimismiks. Sel sügisel on tulemas valimised Tšehhis, kus Andrei Babiši ANO partei on teel võidu suunas, mis lisaks Ungari ja Slovakkia kõrvale veel ühe riigi Ida-Euroopa illiberaalsete režiimide ritta. Austrias, Prantsusmaal ning Hollandis on paremäärmuslikud FPÖ, RN ning PVV kõige suurema toetusega erakonnad, Saksamaal, Rootsis ning Portugalis hoiavad AfD, SD ning Chega parteide seas teist kohta — ja ka meil Eestis andis Ühiskonnauuringute Instituut just läinud nädalal teada, et EKRE on 0.2 protsendipunktiga tõusnud reitingutabelis taaskord teiseks. Lätis (kus parlamendivalimised toimuvad järgmise aasta oktoobris) on hetkel esikohale kerkinud Ainārs Šlesersi ilmselgete Donald Trumpi mõjutustega Latvija pirmajā vietā partei. Poola presidendivalimised võitis kaks nädalat tagasi napilt PiS-i poolt toetatud Nawrocki, mis muutis demokraatlike jõudude väljavaated eelseisvatel 2027. aasta Seimi valimistel võimule jäämiseks märksa kehvemateks.

Nii et jah — autokraatlikud parteid ning kandidaadid on nii eelmisel aastal kui ka tänavu mitmetel valimistel veel napilt lüüa saanud, kuid nende üldine populaarsuse tõus on endiselt ilmne tõsiasi nii maailmas laiemalt kui ka meil Euroopas ning praeguste trendide jätkudes ei ole põhjust arvata, et nende püüdlused võimule pääseda — mida tsentristlikud parteid üle kontinendi on seni püüdnud üheskoos tagasi hoida — ei peaks edukaks osutuma.

See väljavaade viib meid aga selle veidi nukra kuid tabava tõdemuseni:

Lahvatanud sõda tuulikuparkide arenduste ümber kohalikes omavalitsustes ja segadused valitsuse energeetikaplaanidega tekitavad küsimuse, mida inimesed tegelikult Eesti elektrivarustuse ja -tootmise seisust arvavad. Eesti inimesed saavad päris hästi aru sellest, et meie energiatootmise tulevik vajab otsuseid. Küsimus on selles, mida siis täpselt teha. EKRE ja Keskerakond räägivad, et tarvis on ehitada uued põlevkivijaamad, kuigi seda ei toeta ükski majanduslik argument, mõned teevad panuse tuumaenergiale, kuigi see on ka optimistlikumate hinnangute järgi umbes 15 aasta kaugusel ja samal ajal impordib Eesti aastas pea poole tarbitud elektrist, kuna meie põlevkivijaamad pole konkurentsivõimelised ja sealt saadav elektrihind on kordades kõrgem kui meie igapäevaselt tarbitav elekter keskmiselt.

Tegime detsembris-jaanuaris ühe esindusliku küsitluse KOV-valimisõiguslike vastajate seas (16+ vanuses, 800 vastajat üle Eesti + 240 spetsiifilisemates uuringualades, 60%+ telefonis, ~40% veebis, 40 vaatlust näost-näkku, küsitlusfirmadeks Norstat ja Turu-Uuringud AS), kus küsisime elanikelt terve hulga elektritootmise, taastuvenergia arendamise ja spetsiifilisemalt just tuuleparkidega seotud küsimusi. Nii saime päris hea tervikpildi energeetikavaldkonnaga seotud arusaamadest, mis vaadates meedias toimuvat kaevikusõda ja polariseerunud arvamusi on paljudes aspektides üsna üllatav. Allpool kõigest järgemööda.

Tuleviku elektritootmine

Esiteks, toetus taastuvenergia arendamisele on väga suur. Ainult KOOSi valijate seas on vastaseid rohkem kui pooldajaid.

Kuidas suhtute taastuvenergia arendamisse? Taastuvenergia on energia, mis on toodetud taastuvatest allikatest, nt päike, tuul jms.

Kui uurida, kuidas suhtutakse erinevatesse elektritootmise viisidesse üldiselt, siis pooldavad inimesed mitmekesist energiaportfelli ja ei arva, et me peaks panustama ainult ühele olemasolevale tehnoloogiale. Kõige suurema toetusega on päike ja tuul. Kõige vähem populaarsed viisid tulevikus elektritootmiseks on põlevkivi, puiduhakke põletamine ja tuumaenergia, mille suhtes on arvamused kõige polariseerunumad.

Kuidas tuleks Teie arvates Eestis tulevikus elektrit toota?*

* Märkuseks: Maagaas oli siin küsitud vormis “Maagaasist (ka kohalikust biogaasist)”, millest teadlikkus on mingil määral tänaseks ka olemas

Nagu arvata võib, on toetus põlevkivist elektri tootmisele väga tugevalt rahvuseliselt polariseerunud, toetus on eriti kõrge Ida-Virus ja üldiselt usuvad sellesse loomulikult rohkem vanemad inimesed. Osades nooremates (ka haritumates ja jõukamates) eestikeelsetes piirkondades on enamuse vastus sellele üldisele küsimusele juba eitav:

Kuidas tuleks Teie arvates Eestis tulevikus elektrit toota? Põlevkivist, netonõusolek*

* netonõusolek tähendab siin ja edaspidi lihtsalt seda, et nõustujatest on lahutatud mittenõustujad, st kumb pool on peal ja kui palju

Nagu näha olnud ka meie varasemates küsitlustes ja sama kipub olema seis ka mujal maailmas, on toetus tuumaenergiale aga tugevalt sooliselt polariseerunud – mehed on üldiselt tuumaenergia arendamise poolt ja enamus naisi on tuumaenergiale vastu:

Kuidas tuleks Teie arvates Eestis tulevikus elektrit toota? Soo järgi, netonõusolek

Põhjuseid sellele me siin ei uurinud, sest üldine osa uuringus oli taustast aru saamiseks ja konteksti loomiseks, millega võrrelda. Peamine eesmärk oli uurida suhtumist tuuleenergiasse, sest see on kõige põletavam probleem, millega tuleb kiiresti tegeleda.

Üldiselt võib aga oletada, et põhjuseks on meeste ja naiste väga erinev ohutaju tuumaenergiaga seotud riskide osas – nii valed või õiged kui need hinnangud ka ei ole – mitte majanduslikes argumentides. Sellele viitab ka Kliimaministeeriumi tuumauuring. Siin on oluline ka ära märkida, et metoodiliselt vaadates paistis just tuumaenergia arendamise küsimus olevat kõige enam sõltuv sellest, kas vastaja saadi kätte veebis või telefonis – veebipaneelides ei saa kunagi tagada, et saadakse esinduslik valim ühiskonnast, erinevalt telefoni juhuvalimist, kuhu inimesed satuvad enamvähem võrdse tõenäosusega, kuni nad telefoni omavad. See selgitab muuseas ka seda, miks Kliimaministeeriumi tuumaseire mõõdab alati mõnevõrra suurema toetuse tuumaenergiale, sest see küsitlus viiakse läbi 100% veebiküsitlusena. Esinduslikus juhuvalimis on tuumaenergia pilt mõnevõrra nõrgem.

Toetus päikesele ja tuulele on universaalne, vastaseid on väga vähe, kuigi on näha, et vene rahvusest inimeste usk neisse elektritootmise viisidesse on nõrgem:

Kuidas tuleks Teie arvates Eestis tulevikus elektrit toota? Tuulest, netonõusolek

Miks inimesed tuuleenergiat toetavad?

Tuuleparkide rajamiseks on esitatud erinevaid põhjendusi.
Kui olulised on Teie jaoks järgnevad põhjused, mil määral räägivad need Teie arvates tuuleparkide rajamise kasuks?
(netonõusolek, vanusegruppide järgi)

Kõige tugevamad argumendid on tuuleparkidest saadav soodsam energia ja suurem energiajulgeolek läbi hajutatud kohaliku tootmise. Keskkonnaargument on nõrgem ja olulisem noortele (ja muidu rohelistele) inimestele. Sealjuures mõjub ilmselt päris üllatavalt ka järgnev pilt – ka EKRE valijate enamus on nõus, et tuuleparkidest saab soodsama energia. Ja ainsad valijad, kes sellega enamuses ei nõustu, on KOOSi omad, kes usuvad ainult põlevkivisse ja gaasi:

Kui olulised on Teie jaoks järgnevad põhjused, mil määral räägivad need Teie arvates tuuleparkide rajamise kasuks? Soodsam energia

NIMBY

Et minna lähemale NIMBYle, küsisime ka seda, kuidas suhtuvad inimesed valitud elektritootmise viiside rajamisse ja siin kordub ootuspäraselt sarnane nihe, nagu elektritootmise tuleviku küsimuseski, kus ainult 20% naistest on nõus tuumajaama külje all elama. Meeste seas on aga valmidus selleks ainult pisut väiksem kui tuulepargi juures elamisele.

Nüüd küsime selle kohta, kas te oleksite nõus mõne elektrijaama ehitamisega Teie lähikonda (3 km raadiusesse).
Kas oleksite nõus, et Teie kodukoha või suvituskoha lähedusse tuleb… Soo järgi

2023. aastast maksavad uute rajatavate tuuleparkide omanikud kohalikele tuulikutasu, millest pool läheb vallale ja pool lähedal elavatele inimestele. Umbes pooled inimesed ka hetkel käivate tuuleparkide arenduste piirkondades pole sellega aga seni kursis. Ka värskelt eelmise aasta lõpus tööle läinud Sopi-Tootsi pargi mõjualas olevatest inimestest ei olnud veel hiljuti pooled majapidamised tasu taotlenud (tähtaeg on märts), kuigi seal hakkab see ulatuma tuhandetesse eurodesse majapidamise kohta.

Kas olete kursis, et tuuleparkide lähedal maksab tuuleenergia tootja tuulikutasu kohalikule omavalitsusele ja inimestele, kes jäävad 2-3 km raadiusesse?

Graafikul on näidatud teadlikkus tuulikutasust rahvuse ja ise hinnatud majandusliku toimetuleku järgi (”Palun hinnake oma leibkonna toimetulekut 5 palli skaalal praegusel sissetulekul”). Teadlikkus nii tuulikutasust kui paljudest teistest seotud küsimustest on tugevalt korreleeritud sotsiaalmajanduslike näitajatega – haritumad ja paremini toime tulevad inimesed jälgivad rohkem peamisi uudiskanaleid ja on ka kohaliku kasu teemadega paremini kursis. Sealjuures on loomulikult just ääremaadel, kuhu tuuleparke rajatakse, rohkem kehvemini toime tulevaid inimesi, kel neist võimalustest suhteliselt kõige rohkem võita oleks. Selles on kõigil asjaosalistel kommunikatsioonis veel palju tööd teha.

Üldiselt paistsid ka meie kvantitatiivuuringus korduvat sarnased motiivid ja järeldused, mida antropoloogid leidsid kvalitatiivuuringust Vinni vallas ja mis korduvad nähtavasti kõikjal. Kohalikud inimesed tahavad ennekõike saada vastuseid oma täiesti asjalikele küsimustele: kuhu ja kui palju tuulikuid rajatakse (nt on valdav müüt üle Eesti toimuvast “suurest ülearendamisest”, sest ametlikel lehtedel on üleval kõik planeeringualad (osad neist ka juba arendusest välja kukkunud) ja ei ole suudetud kuidagi kohale viia sõnumit, et planeerimisprotsessi ja keskkonnauuringute käigus langeb enamus praegustest võimalikest arendusaladest välja; lisaks ei ole tegelikult arendajatel mingit huvi sellises mahus tuuleparke Eestisse rajada, sest tekiks selge ületootmine ja seda toodangut ei oleks lõpuks kellelegi müüa); millised on kaasnevad kohalikud kasud ja võimalused kohalikele elanikele; jne. Umbe jooksutatud kaasamiskoosolekud ei ole aga koht, kuhu kuigi paljud kohalikud inimesed enam minna sooviksid, sest seal toimuvas tsirkuses ei soovita osaleda, kuna lootust oma küsimustele sealt vastuseid saada pole. Samas pooldab enamus inimesi uuringute ära tegemist.

Kuidas leevendada vastuseisu tuuleparkide rajamisele?

Detsembris võimsalt lahvatanud infraheli teema jäi meie küsitluses eraldi teemana kaardistamata (kuigi vibratsiooni, müra, lindusid-loomasid jmt muresid tuuleparkidega sai kraaditud), kuna küsitlus läks põllule vahetult enne seda. Enam kui pool küsitlusest toimus aga ajal, kus see teema juba tugevalt üleval oli ja küsitluses oli võimalus anda vabas vormis vastuseid mitmele küsimusele, mida üsna aktiivselt kasutati. Tervisemõjude või infraheli teemat mainiti kokku 16 korral, mitu neist kommentaariga, et tarvis on täiendavaid uuringuid. See on koht, kus Terviseamet ja teised riigi asjassepuutuvad ametkonnad saavad ilmselt palju ära teha. Nagu kõik terviseteemad, on see küsimus väga tõenäoliselt märksa enam naiste kui meeste mure. Naised kipuvadki rohkem muretsema kui mehed – kõigis võimalikes negatiivsetes mõjudes olid naiste väljendatud mured suuremad kui meestel. 16st tervisemõju mainimisest 11 olid naised (valdavalt vanemaealised) ja 5 mehed. Ja samas – ka nendest mainimistest 7 ehk pea pooled nõustusid ühe või mitme pakutud leevendusmeetmega. Tõenäoliselt ei ole infraheli-nakkus kuigi valdav, aga on selge, et terviseriskid on nii tõsine teema, et sellesse tuleb täie tõsidusega suhtuda ja adekvaatsed ja selged vastused inimestele anda.

Kuivõrd motiveeriks järgnev Teid toetama tuulepargi rajamist Teie kodukoha või suvekodu läheduses?

Kõige tugevam leevendusmeede on Soodsam elektrihind (tarbitud elektriühiku hind tunnis), mille korral on tuulepargi rajamisega nende lähistele nõus pea 70% inimesi. Kui vaadata, kuidas see jaotub ühes kitsamas uuringualas tuuliku-NIMBY-küsimuse järgi (vasakult paremale tulbad “Ei ole üldse nõus tuulepargi rajamisega minu lähedusse”…”Täiesti nõus”, värvitud nõustumise järgi Soodsama elektrihinna pakutud motivatsiooni korral), on pilt selline:

Nõustumine tuulepargi rajamisega soodsama elektrihinna (tarbitud elektriühiku hind tunnis) korral:

Kuigi uuringualas 55% ei ole üldse või pigem ei ole nõus tuulikupargi rajamisega neist 3 km raadiusse ja 40% on pigem või täiesti nõus, nõustub tugevalt vastuseisjatest soodsama kohaliku elektrihinna korral 33% tuulepargi rajamisega ja pigem vastuseisjatest juba 65%. Isegi veidi kõrgem nõustumine selle leevendusmeetmega kordub ka teises kitsamas uuringualas, kus esialgne vastuseis oli veelgi tugevam.

Sama dünaamikat võib näha üle riigi ka teistes piirkondades, kus vaatlusi vähem ning kitsaste alade kohta kindlat hinnangut anda ei saa. Aga laias laastus kolmandik tugevast vastuseisust kaob kohalikult soodsama elektrihinna korral ja samuti kaob 2/3 pehmemast vastuseisust. Kokkuvõttes võib öelda, et soodsama elektrihinna korral on tuulepargi rajamisega nõus pool esialgsetest vastuseisjatest.

Kui vaadata kõiki uuringus olnud maapiirkondi, on pilt üsna sarnane:

Teised pakutud leevendusmeetmed olid selgelt nõrgemad, kohaliku elu areng („Tuulepargi omanik panustab aktiivselt ja järjepidevalt kohaliku elu arengusse“) paistab pisut tähtsam olema naistele ja noortele. Aga kõigis gruppides on kohalikult soodsam elektrihind selgelt kõige tugevam leevendusmeede. Muuseas on peaaegu 2x nõrgem ka pakutud leevendusmeede Soodsam võrgutasu:

Siin võib olla põhjus selles, et suurem osa inimesi ei ole rida realt oma elektriarvet vaadanud ja ei tea, et keskmises majapidamises moodustab võrgutasu sellest umbes poole, aga kõik on väga hästi kursis sellega, et võrreldes varasemaga on elektrihinnad juba paar aastat päris kõrged. Sellele, et just soodsam elektrihind on kõige mõjusam kohalik leevendusmeede, on nähtavasti ka üsna lihtne selgitus – kui inimeste lähedusse juba uut elektritootmist rajatakse, siis on täiesti loomulik soovida, et selle eest võiks kohalikud inimesed ka soodsama elektrihinna saada.

Kuna teema on väga tugevalt poliitiliselt polariseerunud, vaatame korra neid numbreid ka erakondliku eelistuse järgi.

Kas oleksite nõus, et Teie kodukoha või suvituskoha lähedusse tuleb tuulepark?

Ka väike enamus hetke populaarseima erakonna Isamaa valijaid on tuulepargi rajamisega nõus, EKRE toetajad on selgelt kõige tugevamalt vastuseisjad tuuleparkide rajamisele enda lähistele. Aga kui vaadata soodsama elektrihinna leevendusmeedet:

Soodsam elektrihind (tarbitud elektriühiku hind tunnis) leevendusmeetmena tuulepargi rajamiseks

Sel puhul on juba ka enamus EKRE valijaid tuulepargi rajamisega nõus.

Ja kui filtreerida välja need, kes olid juba niigi nõus tuulepargi rajamisega nende läheduses, jättes alles ainult kahtlejad ja vastased – majandusliku toimetuleku järgi (kus 1 hindasid oma toimetulekut väga kehvaks, 3 keskpäraseks ja 5 väga heaks):

Soodsam elektrihind (tarbitud elektriühiku hind tunnis) leevendusmeetmena tuulepargi rajamiseks (ainult tuulepargi vastased ja kahtlejad, majandusliku toimetuleku järgi)

Ja erakonnaeelistuse järgi:

Märkimisväärne osa vastuseisust jääb küll alles, aga need, kes hindavad oma toimetulekut tõesti madalalt, on soodsamast elektrihinnast huvitatud samavõrd kui paremini toime tulevad grupid. Mingil põhjusel vahepealsed toetavad veidi vähem, aga sellest hoolimata on enamus kõigist gruppidest siiski tuulepargi rajamisega nõus, kui selle eest pakutakse soodsamat elektrihinda. Erakonnaeelistuse järgi vaadates on EKRE umbes pooleks, ainsana jääb selgelt vastu seisma tuuleenergia suhtes kõige skeptilisem KOOS.

Kokkuvõttes ei ole see pilt tegelikult üllatav, kui võtta arvesse, et hoolimata kõlavast EKRE juhtide retoorikast arvab enamus EKRE valijaid, et tuuleparkidest saab siiski soodsama energia – ja kui seda pakutakse vahetult sinna, kus tuuleparke rajada tahetakse, on enamus neist juba pargi rajamisega nõus.

Selge on see, et sel viisil ei saa lahendada kogu vastuseisu, mingid mured jäävad alati, mida ei olegi võimalik lõpuni leevendada. Mõnele inimesele on põhimõtteliselt vastuvõetamatu harjunud vaadete rikkumine. Nende jaoks, kellele tõsised kontrollitud ja korratud teadusuuringud infraheli mõjust ei ole veenvad, jääb kindlasti mure tervise pärast üles kaaluma kohalikku kasu pakkuvaid leevendusmeetmeid ja elu arengut. Aga kaugelt enamus vastuseisust tuuleparkide rajamisele on sotsiaalmajanduslikku laadi, mitte ideoloogiline ega poliitiline. Ideoloogiasõduritel on lihtsalt selles sõjas hoopis teised huvid kui kohalik kasu.