Ei, meie andmed ei lekkinud

Kui keegi keerab kraani lahti ning sealt hakkab vett voolama ei ole mingit põhjust torulukkseppa kutsuda, et see lekkega tegeleks.

Eile õhtul ilmus Delfis intrigeeriva pealkirjaga lugu, kuidas “Lekkisid SALK-i uuringutulemused valijate linnapeaeelistustest” ning et see võiks olla põhjus, miks Tallinna linnavalitsus lõhki läks. Seda kas ja kui siis mil määral meie andmed Reformierakonna valikuid mõjutasid tuleb küsida Reformierkonnalt endalt, minu isiklik arvamus on siin, et kui üldse, siis väga vähe. Küll aga tuleb ära parandada mõned meie ning meie andmete kohta käivad väited.

Esiteks siis jah see, et need andmed ei “lekkinud”. Nagu Delfi isegi on varem raporteerinud, teeme nende valimiste eel andmete mudeldamist ning analüüsi, millele on juurdepääs kolmel erakonnal: Reformierakond, Sotsiaaldemokraadid ning Eesti 200. Kogu paketis sisaldub hulk erinevaid vaateid ning üldised ning kesksed asjad on ühtviisi nähtavad kõigile kolmele. Üks neist asjadest ongi ka parteide Tallinna linnapeakandidaatide antud hetke toetus erinevates valijarühmades. Need on andmed, mille eest nimetatud erakonnad on täiesti ametlikult maksnud ning selliselt on nende endi vaba valik mida nad nendega teevad. Sealhulgas on neil vaba valik neid ka endale sobivas mahus avalikuks teha — mis ongi see, mis praegu on juhtunud ning seal ei ole meil omalt poolt suurt midagi rohkemat öelda.

Kuivõrd on aga eraldi välja toodud, et tegemist on meie andmetega, siis tuleb ära õiendada mõned segadused ja ebatäpsused. Kõigepealt muidugi see väide:

“Näiteks Keskerakonna toetajate seas oli Kõlvart selge favoriit – tema toetusprotsent ulatus 65-ni.”

See number peaks muidugi igaühes, kes teab midagigi Keskerakonnast, Tallinnast, Kõlvartist või üldse poliitikast kõik häirekellad korraga helisema panema. Tallinna linnapeakandidaatide tegelikud toetused Keskerakonna valijate seas on meie mudeli hinnangul sellised:

Suur põhjus, miks lugu on andmete osas üks suur puder och kapsad, on ilmselt terminoloogilises segaduses: artiklis on läbisegi juttu “valijatest”, “toetajatest”, “tõenäolistest valijatest”, “võidetavatest valijatest” ning “teisest eelistusest”, mis kõik on tegelikult erinevad asjad. Kui antud asjas täpne olla, siis ei käi mainitud 65% Keskerakonna ”toetajate” (e. inimeste, kes märkisid oma erakonnaeelistuseks Keskerakonna) vaid nende valijate ning “võidetavate valijate” (ingl. k. winnables) kohta. Viimati mainitud rühm on seejuures need inimesed, kelle hetke deklareeritud valimiseelistus on mõni muu partei, kuid kelle üldised hoiakud Keskerakonna suhtes on kas positiivsed või vähemalt neutraalsed.

Seda on hea silmas pidada ka siis, kui vaadata teisi artiklis toodud graafikuid — nagu näiteks seda, mis kajastab Reformierakonna valijate ning võidetavate valijate linnapeaeelistusi. Nagu näha on nende seas esikohal Jevgeni Ossinovski, kuid siin tuleb meeles hoida, et mudeli aluseks olevad andmed pärinevad aprillist ning tol hetkel oli arvestataval hulgal sotside valijaist (kelle linnapeaeelistus oli mõistagi enam kui 60%-ga Ossinovski) Reformierakonna suhtes positiivne või neutraalne hoiak, mis liigitab nad “võidetavateks”.

Tänaseks on kogu sellel pildil muidugi parimal juhul vaid mõningane huvitav ajalooline väärtus — asetleidnud mäsu on nihutanud valijate hoiakuid, pühkinud lavalt Pärtel-Peeter Pere, toonud sinna Urmas Sõõrumaa ja juba ka tema minema kandnud, veelgi kergitanud Mihhail Kõlvarti väljavaateid jne jne. Meie järgmine sissevaade Tallinna valijate maailma on hetkel planeeritud suve lõppu ja kui mainitud erakonnad nii peaks soovima, siis on lootust selle tulemusest kõigil taaskord ka Delfi vahendusel lugeda.

Aga see ei ole endiselt leke.