Olen üldiselt nõus artikli sisuga, et andmete kogumine ongi metoodika ja võiks väita, et metoodika üks kõige olulisemaid osi. Kuid ma ei mõista, miks artikli autor nõnda kähku mõistab tulemusi valeks (loen artiklist välja, et ta nii arvab). Ta tõi välja küll, et tulemused on madalamad, aga õrnalt puudutas ka probleemi, et telefoniküsitlused ei pääse ligi nooremale demograafiale väga hästi, mistõttu tekib küsimus, et kui veebiküsitlused on selle võrra erinevad, siis kas tehtud muutus pole mitte hoopis korrektuur?
Kui teha arvutused keskmise ruutmeetri hinna ja laenumaksetega viimase ajaga, intresside liikumisega, siis näiteks 2020. aastal algas Euribor negatiivselt seega intressid olid laenudel ~2%. 2024 IV kvartal olid Euriboriga koos kodulaenu intressid circa 5-6%.
Seega kui me võtame noore inimese, kes võtab 30ks aastaks laenu ja soovib osta sama kodu näiteks Tallinnas 2800€ (keskmine hind) per ruutmeeter, siis maksaks kodu eest 2020. aastal ostes 9€ ruutmeter vs 2024. IV kvartal 13.5€ ruutmeeter laenumakset, kui sissemaks teha 15% juures. Samal ajal palgad tõusid umbes 2062/1515 = 1.35x. Pole siia lisanud, et tõusevad ka maksud ning et veisehakkliha kg maksab 21€ ehk inflatsioon jne.
Demograafia näitab lisaks, et inimesed saavad kõrgemas vanuses lapsi ja ostavad kõrgemas vanuses endale kodu. See kõik näitab, et kui sinu kõige suurem kuluartikkel koguaeg näiteks hoogsalt kasvab + toit + muu elu siis ökonomistide jaoks võibki tunduda, et rahavood on positiivsed seega kõik OK.
Aga see pole reaalsuses nii. Kui inimesed, kes järjest vähem saavad majanduses kaasa lüüa järsku saavad paremini küsimustikule vastata ja see küsimustiku tulemus seetõttu langeb, siis kas tuleks metoodika tagasi vahetada? Äkki hoopis vaadata reaalsust.
Kui vaatad postituses toodud veebivalimi korrektsiooni graafikut, siis sealt on ju päris selgelt näha, et toimetuleku hinnangud *ongi* langenud, ka korrigeerituna. Lihtsalt on väga häid põhjuseid arvata, et see langus pole tegelikkuses olnud ligilähedaseltki nii sügav, kui KI seda näidanud on.
Ja peamine mure ei ole see, kas telefoniküsitlused mingitele populatsiooni segmentidele "ligi pääsevad", probleem on selles, et veebipaneelid ei ole juhuvalimid ning nendes vastavad inimesed ei ole pahatihti oma sotsiaaldemograafiliste segmentide representatiivsed esindajad. Üle- või alaesindatust saab kaalumisega suhteliselt hõlpsalt korrigeerida, samas seda, kui vastajad on oma rühmast süsteemselt erinevad ei saa. Seega ei taga paneeli *esinduslikkus* sugugi automaatselt seda, et tulemused oleks päriselt populatsioonile laiendatavad. Telefoni ja veebi võrdlus, millele Kaido toetus ei olnud lihtsalt selle põhjal, et "tulemused erinesid", see põhines logistilisel regressioonil, mis oli kontrollitud kõigi peamiste sotsiaaldemograafiliste tunnustega - ja see annab sulle *meetodist* tuleneva erinevuse.
Alati, kui me räägime kinnisvara ostmisest ja üldisest ostujõust, hämmastab mind see, kuidas on tekkinud täiesti uus ootus - et noored peaks suutma kinnisvara soetada ühe inimese sissetulekuga. Kui võrrelda kahetoalise korteri m2 hinna suhet keskmisesse palka 2009 ja 2024, siis ei ole see eriliselt muutunud. Vahepeal on tekkinud Kredexi käenduse meede, mis teeb esimese kinnisvara ostu veel kättesaadavamaks. Tarbijakindlus on vähenenud, see on selge, kuid minu meelest on selle üheks peamiseks põhjuseks paarisuhete harvem loomine ja nende teke hilisemas eas. Kahe sissetulekuga tundub elu lihtsam.
Olen üldiselt nõus artikli sisuga, et andmete kogumine ongi metoodika ja võiks väita, et metoodika üks kõige olulisemaid osi. Kuid ma ei mõista, miks artikli autor nõnda kähku mõistab tulemusi valeks (loen artiklist välja, et ta nii arvab). Ta tõi välja küll, et tulemused on madalamad, aga õrnalt puudutas ka probleemi, et telefoniküsitlused ei pääse ligi nooremale demograafiale väga hästi, mistõttu tekib küsimus, et kui veebiküsitlused on selle võrra erinevad, siis kas tehtud muutus pole mitte hoopis korrektuur?
Kui teha arvutused keskmise ruutmeetri hinna ja laenumaksetega viimase ajaga, intresside liikumisega, siis näiteks 2020. aastal algas Euribor negatiivselt seega intressid olid laenudel ~2%. 2024 IV kvartal olid Euriboriga koos kodulaenu intressid circa 5-6%.
Seega kui me võtame noore inimese, kes võtab 30ks aastaks laenu ja soovib osta sama kodu näiteks Tallinnas 2800€ (keskmine hind) per ruutmeeter, siis maksaks kodu eest 2020. aastal ostes 9€ ruutmeter vs 2024. IV kvartal 13.5€ ruutmeeter laenumakset, kui sissemaks teha 15% juures. Samal ajal palgad tõusid umbes 2062/1515 = 1.35x. Pole siia lisanud, et tõusevad ka maksud ning et veisehakkliha kg maksab 21€ ehk inflatsioon jne.
Demograafia näitab lisaks, et inimesed saavad kõrgemas vanuses lapsi ja ostavad kõrgemas vanuses endale kodu. See kõik näitab, et kui sinu kõige suurem kuluartikkel koguaeg näiteks hoogsalt kasvab + toit + muu elu siis ökonomistide jaoks võibki tunduda, et rahavood on positiivsed seega kõik OK.
Aga see pole reaalsuses nii. Kui inimesed, kes järjest vähem saavad majanduses kaasa lüüa järsku saavad paremini küsimustikule vastata ja see küsimustiku tulemus seetõttu langeb, siis kas tuleks metoodika tagasi vahetada? Äkki hoopis vaadata reaalsust.
Kui vaatad postituses toodud veebivalimi korrektsiooni graafikut, siis sealt on ju päris selgelt näha, et toimetuleku hinnangud *ongi* langenud, ka korrigeerituna. Lihtsalt on väga häid põhjuseid arvata, et see langus pole tegelikkuses olnud ligilähedaseltki nii sügav, kui KI seda näidanud on.
Ja peamine mure ei ole see, kas telefoniküsitlused mingitele populatsiooni segmentidele "ligi pääsevad", probleem on selles, et veebipaneelid ei ole juhuvalimid ning nendes vastavad inimesed ei ole pahatihti oma sotsiaaldemograafiliste segmentide representatiivsed esindajad. Üle- või alaesindatust saab kaalumisega suhteliselt hõlpsalt korrigeerida, samas seda, kui vastajad on oma rühmast süsteemselt erinevad ei saa. Seega ei taga paneeli *esinduslikkus* sugugi automaatselt seda, et tulemused oleks päriselt populatsioonile laiendatavad. Telefoni ja veebi võrdlus, millele Kaido toetus ei olnud lihtsalt selle põhjal, et "tulemused erinesid", see põhines logistilisel regressioonil, mis oli kontrollitud kõigi peamiste sotsiaaldemograafiliste tunnustega - ja see annab sulle *meetodist* tuleneva erinevuse.
Alati, kui me räägime kinnisvara ostmisest ja üldisest ostujõust, hämmastab mind see, kuidas on tekkinud täiesti uus ootus - et noored peaks suutma kinnisvara soetada ühe inimese sissetulekuga. Kui võrrelda kahetoalise korteri m2 hinna suhet keskmisesse palka 2009 ja 2024, siis ei ole see eriliselt muutunud. Vahepeal on tekkinud Kredexi käenduse meede, mis teeb esimese kinnisvara ostu veel kättesaadavamaks. Tarbijakindlus on vähenenud, see on selge, kuid minu meelest on selle üheks peamiseks põhjuseks paarisuhete harvem loomine ja nende teke hilisemas eas. Kahe sissetulekuga tundub elu lihtsam.
Üks näpuviga. "... hinnang on keskmiselt -16,7 punkti madalam ..."
Kas 16,7 punkti madalam, miinusmärgita?