Kuidas kaitsta Nurme farmi sigu
Vaadates viimase nädala meediapilti jääb mulje, et arvestatav osa Eesti inimestest on ühtäkki leidnud endas tulihingelise loomade heaolu eest seisja. Vaatame, mis andmed selle kohta ütlevad.
Nagu igaüks kes viimaste aastate jooksul veidigi lehti lugenud on väga hästi teab, ei ole seakatk ning selle tõttu sadade ning tuhandete loomade hukkamine siinmail sugugi esmakordne juhtum. Teated sellest on ka varem meediasse jõudnud, kuid varasemalt ei ole see toonud endaga meeleavaldusi ja pikette seafarmide väravates — ega ka tulist andmist sotsiaalmeedias, mille käigus on lendama hakanud tapmisähvardused mitte ainult sigade, vaid ka inimeste suunal.
Olukord on selles mõttes kummaline, et inimesed, kes seafarmi väravas avaldavad oma protesti loomade hukkamise vastu peaks ju ometi hetkeks peatudes ja järele mõeldes taipama, et “hukkamine” ongi ju see mis neid loomi ees ootab niipea kui nad ühel mitte väga kauges tulevikus saabuval päeval neist väravatest väljuvad. Nurme farm ei ole kodutute sigade varjupaik, see on vanas väljenduses “lihakombinaat”. Eesti inimene sööb aasta jooksul liha umbes sama palju, kui ta ise kaalub, ehk keskmiselt ligikaudu 80 kilogrammi. See 43 tonni sealiha, mida me kõik üheskoos aastaga ära sööme ligemale 300 tonni liha, mida me rahvana üheskoos ühe päeva jooksul ära sööme jõuab meie toidulauale sea perspektiivist vaadatuna täpselt samal moel.
Kuna meeleavaldajate peamine mure näibki olevat seotud just sigade käekäiguga, siis on siinkohal hea võimalus võtta ja vaadata mida ütlevad andmed eestlaste hoiakute kohta loomade heaolu teemal. Kõige värskem avalikult kättesaadav andmekogu on 2023. aasta Eurobaromeeter ning sealt avaneb järgmine pilt:
Nagu näha, peab tervelt 85% Eesti vastanutest põllumajandusloomadele korralike elutingimuste tagamist kas väga või üsna oluliseks — mis aga Euroopa võrdluses asetab meid paraku siiski viimase viie hulka.
… seejuures on “Jah, kindlasti” vastanute osakaal võrreldes 2015. aastaga 8 protsendipunkti jagu “Jah, tõenäoliselt” alla nihkunud.
Muidugi on vähemalt teoreetiliselt võimalik, et meil siin Eestis ongi põllumajandusloomade elutingimused juba Euroopa tipus ning seega leiavad vastajad, et meil pole enam põhjust selles vallas palju rohkem pingutada — aga jäägu selle võimaluse tõepärasuse hindamine lugejate endi hooleks.
Üldiselt kokku võttes võib tõdeda, et vähemalt küsitluses kinnitab Eesti vastajate enamus, et neile läheb loomade heaolu korda, Euroopa võrdluses oleme oma hoiakutelt aga sageli selles osas veel siiski tagumises otsas. Tõsi, mitte nii dramaatiliselt ning läbivalt kui kliimasse puutuvas, kuid näiteks valmisolek teha oma tarbimisotsuseid loomade heaolust lähtuvalt — aga puurikanade munad on ju odavamad! — on meil Eestis poolteist korda madalam (39% vs. 60%) kui Euroopas keskmisena. Äkki oleks siin meie võimalus nii Nurme farmi sigu kui ka kõiki teisi põllumajandusloomi ja -linde märksa rohkem aidata kui praegu plakatite ja küünaldega meelt avaldades neile mõne kuu jagu elupäevi juurde nõudes.
Aga raportist leiab veel mõndagi huvitavat lugemist, soovitame tutvuda. Tervikuna on uuringuaruanne leitav siit, eraldi Eesti faktileht on siin.