Mille eest umbusaldada rahandusministrit?
Eelmisel esmaspäeval arutas Riigikogu 48 parlamendiliikme poolt allkirjastatud umbusaldusavaldust rahandusminister Jürgen Ligi vastu — mis muidugi ootuspäraselt läbi kukkus — aga leidis siiski laia kajastamist nii traditsioonilises kui sotsiaalmeedias. Panin ise sel õhtul tööd tehes Delfi otseülekande taustal käima ning see, mida ma kuulsin, sundis mind peatselt tööasjad kõrvale panema ning veidi arvutama. Seda oleks muidugi võinud enne avaldusele allkirja andmist teha ka kõik need 48 Riigikogu liiget, aga nagu vanasõnagi ütleb: parem hilja kui üldse mitte.
Umbusaldusavalduse täistekst on kättesaadav siit ning selle kaks avalõiku on järgmised:
Eesti riigi rahandus liigub pankrotikursil ning rahandusminister Jürgen Ligi keeldub seda tunnistamast ja samuti ei ole ta valmis astuma samme, mis parandavad meie elanike toimetulekut ja ettevõtete konkurentsivõimet. Samamoodi jätkates pärandame tulevastele põlvedele hiigelvõlad, mis omakorda avaldab tugevat mõju Eesti riigi igapäevasele toimimisele ja jätkusuutlikkusele.
Eesti riigi eelarvestrateegia näeb ette riigivõla hüppelist kasvu, mis 2029. aastaks tõstab selle teenindamiseks vajalikud intressimaksed praeguselt 184 miljonilt eurolt 464 miljoni euroni. Riigivõlg kasvab neljal aastal kokku 7,7 miljardi euro võrra ehk praeguselt 9,7 miljardilt eurolt 17,5 miljardi euroni. Et Eesti riik saaks toimida, peame jooksvate kulutuste katteks laenu võtma. Riigivõla hüppeline kasv on toimunud Reformierakonna valitsuse ajal, kahel viimasel aastal on rahandusministri ametit pidanud Jürgen Ligi.
See andis kammertooni järgnenud sõnavõttudele ning küsimustele, millele Ligi siis omalt poolt vastata üritas. Ma ei hakka siin kõike ümber jutustama, huvilised leiavad nii salvestuse kui protokolli suurema vaevata ise üles. Küll aga võtan siin ette mõned kesksed kõlanud väited ja etteheited ning püüan vaadata, kui hästi need andmete ja kontekstiga kokku sobivad.
Kõigepealt siis avalause “Eesti riigi rahandus liigub pankrotikursil”. Paisuv riigivõlg on viimastel kuudel saanud palju tähelepanu — ja põhjusega. Vana hea Ansipi aja 5%-lisest võlatasemest oleme tänaseks jõudnud üle 25%-ni ning viidatud aastase intressikulu enam kui kahekordistumine on tõsine mure, millele ka Eesti Pank juba mõnda aega väga tungivas toonis osutanud on.
Aga enne kui me selle kõik ühekorraga istuva rahandusministri kraesse kirjutame võiks algatuseks end korra käesolevast valimistsüklist välja zuumida ning vaadata riigivõla dünaamikat üle viimase 20 aasta — ja seda pilti silmitsedes on vist siiski päris raske jõuda järelduseni, et asi võiks olla pelgalt Jürgen Ligi tegemistes või tegematajätmistes:
Umbusaldusavalduse (ning ka sellele järgnenud sõnavõttude ning küsimuste) üheks läbivaks teemaks oli etteheide mõõdutundetust riiklikust kulutamisest, mille katteks siis valitsus muudkui laenu võtab ning seega tulevastele põlvedele hiigelvõlad pärandab. Selle väite hindamiseks on hea vaadata mitte pelgalt eelmisel graafikul toodud võla suhet SKT-sse, vaid pigem eelarvetasakaalu pilti, mis taaskord üle viimase 20 aasta näeb välja selline:
Ootuspäraselt avaneb siin eelmise joonisega suuresti klappiv pilt. On tõsi, et tänavune prognoositav eelarvedefitsiit on meie ajaloo kontekstis märkimisväärne — kuid siiski mitte enneolematu, olles 2020 ning 2023 järel kolmas aasta, mil puudujääk ületab Maastrichti kriteeriumi 3% piiri (mille osas, olgu siin kohe täpsustatud, kehtis nii 2020-23 kui kehtib ka 2026. aastal suuremat defitsiiti lubav erand). Kui vaadata viimaseid ametlikke, 2025. aasta Eurostati andmeid, siis mahtusid nimetatud 3% lubatud puudujäägi sisse EL-i 27-st riigist 16, Eesti nende seas.
Lisaks juba mainitud 3% puudujäägi piirile on Maastrichti lepingus aga veel teinegi, 60% SKT sihttase:
Siit on näha, et meie tänane võlatase, olgugi madala baasiga võrreldes kiirelt kasvanud, jääb endiselt kaugelt alla nii lubatud 60% piirile kui EU27 keskmisele. Samuti on näha, kuidas nii meil kui laiemalt Euroopas oli 2020. aastal epideemiast tingituna järsk võlakoormuse hüpe, mis EL-is keskmisena järgmistel aastatel veidi taandus, meil aga jätkas kasvamist. Põhjust miks see nii on ei ole muidugi keeruline välja mõelda — ja ei, selleks ei ole Jürgen Ligi hoolimatus riigi rahaasjade osas, vaid kaitsekulude hüppeline kasv (mis on juhtumisi ka otseselt eelpool mainitud eelarvedefitsiidi kohta käiva erandi aluseks).
Umbusaldusarutelu sõnavõtte kuulates hakkaski mind huvitama, et kui suur osa viimaste aastate eelarve kasvust siis täpselt ikkagi kaitsekulude arvele langeb. Et võtta eelarvest välja inflatsiooni paisutav mõju, korrigeerisin numbreid SKT deflaatoriga (sellest millega tegu saab lähemalt lugeda nt siit) ning tulemus on näha alloleval graafikul:
Ühesõnaga ei lange viimase kolme aasta riigieelarve kasvust kaitsekulude arvele mitte “enamus”, vaid “kõik ja veidi enamgi” ning reaalväärtuses on kogu ülejäänud eelarve sel perioodil kahanenud. Kui vaadata kitsamalt eelarve puudujääki, siis on sellel 2026. aastal tegelikult kaks suurt põhjust:
Esiteks juba mainitud kaitsekulude kasv: +844,5 mln €, mille taga on otseselt kaitse-eelarve tõus ≥5%-ni SKT-st, võrreldes 2025. aastaga.
Lisaks toidab defitsiiti aga veel ka maksulangetus: −780 mln € saamata jäävat tulu, mille põhjuseks on ühelt poolt ühtse 700 € maksuvaba tulu taastamine (ehk siis kurikuulus maksuküür), teisalt aga kavandatud tulumaksutõusu ärajätmine, mille kombineeritud efektina langeb maksukoormus 36,6%-lt 35,2%-le.
Nii et kõik need, kes tõsimeeli heidavad Jürgen Ligile ette “riigi pankrotti ajamist” võiks kõigepealt öelda, et kas etteheite sisuks on liigne kulutamine kaitsele või maksukoormuse langetamine — ning siis ühtlasi välja pakkuda, et mida nad ise täpselt praeguses olukorras neis asjus teisiti teeksid.
Kõik eelöeldu ei tähenda, et Eesti eelarvepoliitika oleks probleemideta või et valitsusel poleks vastutust keskpika vaate puudujäägi eest. Vastupidi: 4–5% defitsiit madala võlataseme juures on signaal, et eelarve püsikulude ja tulubaasi vahel on struktuurne pinge — mis on juhtumisi täpselt see asi, millele viitasid Aivar Sõerd ja Mart Võrklaev jättes Riigikogu rahanduskomisjonis lisaeelarve esitamisele oma poolthääled andmata. Rahandusministri umbusaldamisel tegid aga kõige kõvemat häält need, kes ise veel alles mõned aastad tagasi rääkisid, kuidas “madal laenukoormus on pärssinud Eesti majanduse ja seeläbi kogu ühiskonna arengut” ning pakkusid üksteise võidu välja pensionite ja toetuste tõuse.
Viimasel graafikul püüab muidugi pilku 2023. aasta kohal kõrguv suur torn, millesse süvenemine oleks veel täitsa omaette põnev ettevõtmine, aga see viiks meid sootuks teistele teemadele ning olgu siinkohal öeldud, et sellel pole Jürgen Ligiga üldse midagi pistmist.