Valimised on taaskord läbi ning muuhulgas tähendab see, et on aeg heita meie traditsiooniline kiirpilk sellele, mis eile siis täpselt juhtus.
Kõigepealt valimisaktiivsus: kõigi kohalike valimiste rekord, 2009. aasta 60,15% jäi sedakorda napilt siiski saavutamata, kuid 59,2% ja 593 821 hääletanut on KOV valimiste kontekstis siiski kõva tulemus. Siin tuleb küll arvestada, et tänavune number ei ole varasemate aastatega päris üks-ühele võrreldav, kuna märtsis muutus valimisõiguse kord. Ühelt poolt tõstis see tõenäoliselt keskmist valimisaktiivsust, eemaldades valijate seast hulga inimesi, kes ajalooliselt on olnud pigem madalama aktiivsusega; teisalt aga eraldi ka veel allesjäänud venekeelsete valijate seas, kes mobiliseerusid eelkõige Tallinnas suuremal määral Keskerakonna taha. See viimane väljavaade tõstis aga omakorda temperatuuri ka Tallinna eestikeelse valija jaoks, nii et tulemusena lõi pealinna valimisaktiivsus 2021. aasta oma koguni 6,2 protsendipunktiga (vs. üleriigiline 4,6%). Sellel oli aga üks omaette huvitav tõenäoline tagajärg, mille juurde jõuame tagasi allpool.
Üle riigi andsid valijad enim hääli (kokku 141 146 e 23,9% kõigist häältest) sedakorda valimisliitudele, mis röövis kokkuvõttes Keskerakonnalt valimiste üldvõidu. Keskerakonna 124 833 (21,1%) häält andis neile aga turvalise edumaaga esikoha erakondade arvestuses, seda vaatamata tõsiasjale, et 2021. valimistega võrreldes kaotasid nad üle Eesti ligi 18 tuhat häält. Selle tulemusega oli Keskerakond kindlasti üks eilsete valimiste võitjaid. Samas on nende võidul selgelt mõru kõrvalmaitse: Tallinnas saavutatud 42% ning 37 (-1) mandaati on teistega võrreldes mäekõrgune ülekaal, kuid ometi jäädi absoluutsest enamusest kolme volikogukoha kaugusele ning see tähendab, et koalitsiooni moodustamiseks peab Keskerakond leidma partneri, mis ei saa pehmelt väljendudes olema ülesanne lihtsate killast. Narvas jäädi Jaan Tootsi juhtimisel 30,8%-ga teiseks, kaotades Stalnuhhini nimekirjale 603 häälega mis omakorda tähendab, et ka seal ei ole Keskerakonna väljavaated võimule pääsemiseks ülemäära head. Üldiselt ei ole Keskerakonnal aga kindlasti põhjust nuriseda: Tallinna ülekaalukas (ehkki ootuspärane) võit ning Kõlvarti isiklik 26 531 häälene tulemus annavad tunnistust, et pooleteise aasta tagused ennustused Keskerakonna marginaliseerumisest ja kadumisest võib nüüd vast lõplikult maha kanda. Kokkuvõttes neile hea õhtu, hindeks 7/10.
Nende valimiste teine selge võitja oli muidugi Isamaa. Tõsi, arvestades nende nüüdseks juba päris pikka troonimist reitingutabelite tipus võisid ootused neile olla kohati kõrgemadki ning mõned võidud tulid ennustatust märksa napimad, kuid kindlasti ei tule Isamaal millegi pärast häbeneda. Tõsiasi on see, et eile tegi Isamaa üle riigi oma selle sajandi parima tulemuse, mis kinnitab nende naasmist realistliku peaministripartei kandidaadina 2027. aasta valimistel. Valdadest noppis Isamaa rea võite Saare- ja Läänemaal, Pärnu- ja Viljandimaal, lisaks võtsid nad veel ka Pärnu, Paide, Viljandi ja Rakvere linnad. Eriti magusateks trofeedeks osutusid aga Tartu linn (+11 mandaati) ning Rae vald - kaks väga pikaajalist Reformierakonna kantsi. Neist esimene pakkuski ilmselt eilse õhtu kõige pinevama lahingu, sellest aga lähemalt, kui jõuame Reformierakonna juurde. Täielikust triumfist jäi Isamaal puudu mõneti kahvatum tulemus Tallinnas, kus neil küll õnnestus oma mandaatide arvu enam kui kahekordistada (11 vs. 2021. aasta 5), jäädes sellega siiski sotside selja taga kolmandaks. Üldine hinne 8/10.
Ka sotsid võivad eilse õhtuga rahule jääda. Üle riigi saadud 58 481 häält on pea täpselt kaks korda enam kui 2021. aasta tulemus (29 105), seejuures tuleb arvestada, et tavapäraselt kandideerivad sotsid päris paljudes omavalitsustes valimisliitude nimekirjades ning selle tõttu on ootuspärane, et lõplike volikogukohtade arvestuses saab nende tulemus veel mõnevõrra parem välja nägema. Tallinnas suutsid sotsid oma valijaid sedakorda väga hästi mobiliseerida ja tulemuseks sai 17 (+11) kohta uues volikogus, mis annab neile Keskerakonna järel teise koha ning Jevgeni Ossinovskile väga head väljavaated meeriametis jätkamiseks. Kirsina tordil suudeti seejuures Reformierakonnalt ära võtta veel ka ajalooliselt Urmas Paeti kuningriigiks olnud Nõmme. Ka Tartus tegid sotsid igati hea tulemuse, saades Isamaa ning Reformierakonna järel 6 509 häälega 8 (+3) kohta volikogus. Lisaks suudeti hoida alles veel ka Võru linn ning Hiiumaa. Hinne 7/10.
Viimasena võib eilse õhtu võitjate poolele kanda veel ka Parempoolsed. Nende maksimumprogramm oli ületada künnis kolmes suuremas linnas: Tallinnas, Tartus ja Pärnus. Neist esimese ja viimasega tuldi toime, Tartus jäi neil künnisest puudu 518 häält. Tallinnas korjatud pea 15 tuhat häält oli aga veenev tulemus, mis annab Parempoolsetele uues volikogus 6 kohta, samuti suudeti korjata silmapaistev 16,9% häältest Rae vallas. Tänavu tugev 6/10 ning väga head väljavaated 2027. valimistel suurteks tegudeks.
Kui iganes vaprat nägu Martin Helme ka ei püüaks teha, oli EKRE jaoks eilne õhtu valus pettumus. Võit suudeti lõpuks ära tuua vaid ühes omavalitsuses, Räpina vallas. Tõsi, kohti volikogudes noppis EKRE üle Eesti päris paljudes omavalitsustes, aga lubatud “tuleme lööme ukse jalaga lahti ja paneme tuulikuparkide arendused seisma” minekut ei paistnud kuskilt. Eriti valus — ja nähtav — hoop oli EKRE jaoks aga künnise alla jäämine Tallinnas. Kui 2021. aastal korjasid nad pealinnas 18 311 (9,6%) häält siis tänavu jäi nende laeks pelgalt 8 770 (4,5%), seejuures oli Martin Helme (kes, tõsi, kandideeris sedakorda oma koduse Mustamäe asemel Kesklinnas) isiklik saak vaid napp 1 258 häält. Siin on nüüd aga koht naasta alguses mainitud Tallinna valimisaktiivsuse teema juurde. Nagu öeldud, käivitas küsitlustest näha olev venekeelse valija aktiveerumine pealinnas omamoodi vastumõju tsükli (vt nt Mikk Salu artiklit oodatavast “vene mässust” Tallinnas). See jättis aga Kõlvarti ja Keskerakonna suhtes üldiselt väga sõbralikku hoiakut üles näidanud EKRE n-ö kahe kivi vahele, kus Kesk vs teised vastandus mobiliseeris nii Keskerakonna kui sotside ning Isamaa valijaid, aga ei kõnetanud kuigivõrd EKRE omi. Aga kui ka Tallinn kõrvale jätta siis on üle riigi saadud 48 578 (8,2%) häält üle 28 tuhande võrra vähem kui 2021. aastal ning jääb kaugele maha EKRE hetke 17,8% reitingust. 3/10.
Kui Martin Helmel oli eile kehv õhtu, siis Kristen Michalil oli veel kehvem. Kui Reformierakond on harjunud valimisõhtul telekanalite valismisstuudiote ekraanidel nägema ühtlaselt kollaseks värvunud Eestimaa kaarti, siis sedakorda oli sellel vaid kaks kollast laiku: Jõelähtme ja Viimsi vallad, kusjuures viimases tõi ligi kolmandiku häältest Taavi Kotka üksi. Ülejäänud Eesti oli Reformierakonna jaoks aga üks ühtlane segu masendusest ja katastroofist. Üle riigi suudeti korjata 58 987 häält, mis tähendab, et 2021. aastaga võrreldes on oravad suutnud kaotada keskeltläbi ca. neli valijat kümnest. Üldise hävingu foonilt tõusid aga eraldi esile mõned veel omaette eriti valusad kaotused: juba mainitud Nõmme linnaosa kaotus sotsidele, Rae valla kaotus Isamaale ja Parempoolsetele ning õhtu viimase kirstunaelana napp, 679 häälega Tartu linna kaotus Isamaale. Viimases oli Reformierakond olnud katkematult võimul 30 aastat, juba alates aegadest, mil Andrus Ansip oli veel suhteliselt tundmatu munitsipaalpoliitik. Mitmetes lõpukõnedes (sh. Urmas Klaasi märkustes Tartu valimispeo kokkuvõttes) sisaldus ka otsene näpuga näitamine Reformierakonna suvistele seiklustele Tallinnas, mis kahtlemata ei olnud eileõhtuse tragöödia ainsaks, küll aga siiski oluliseks põhjuseks. Valimisstuudiotes esinedes tõdesid nii Kristen Michal kui Reformi linnapeakandidaat Maris Lauri, et valijailt on oodata “noomitust” — tundub, et sedakorda tuli veidi enamgi, kui pelgalt noomitus ning saab olema huvitav näha mil moel erakond ja selle juhatus nüüd siis nii valijaid kui ka oma parteikaaslasi veenavad, et nad sellest kõigest õppust on võtnud. Reformierakond on ja ilmselt jääb Eesti poliitika keskseks jõuks, kuid eilse soorituse eest ei saa neile küll anda rohkemat kui 2/10.
Ja last but not least: Eesti 200 suutis Tartus künnise ületades eile täita oma miinimumprogrammi. Nagu mitmed nende inimesed kampaania lõpusirgel tunnistasid, tuli neil ronida üles väga järsust nõlvast ning prognoosid, mis näitasid neile väljajäämist nii Tartus kui Tallinnas muutusid kindlasti vähemalt osaliselt ka isetäituvateks ennustusteks, pelutades võimalikke valijaid oma häält neile usaldamast. Tartus saadi 5% piirist üle isegi täitsa arvestatava varuga, mis ilmselt oli üheks harvaks heaks uudiseks, mis Eesti 200-t viimastel kuudel tabanud on. Katastroof suudeti ära hoida, aga tee järgmiste Riigikogu valimisteni ei ole nende jaoks endiselt sugugi lihtsam. Kuna ootused olid olematud, siis Tartu tulemus on väärt 3/10.
Nagu mitmed poliitikud eile juba märkisid: 2027. aasta valimiste kampaania hakkab tänasest — nii et peatse jällekohtumiseni.