Viimastel nädalatel on selle talve kõrgete elektrihindade kohta avaldatud mitmeid seisukohti, milline elektritootmise viis täpselt ja kes nimeliselt selles süüdi on, et hinnad kõrged olid. Vaatasin elektrituru andmetesse põhjalikult sisse - kuna tegelikult on turu toimimise kohta väga palju avalikke andmeid, tasuks need arvamused ja seisukohad faktidega põhistada ja võtta vähemaks põhjendamata väiteid.1 Eksitud ja eksitatud on nii palju kordi, et ei hakka ühekaupa viitama, iga asjahuviline on suurt osa neist väidetest juba kuulnud. Ilmunud on küllaga ka jutuks tulevate andmetega kooskõlas olevaid hinnanguid ja üldistatult võib öelda, et need on tulnud valdkonna praktikutelt - inimestelt ja ettevõtetelt, kes igapäevaselt valdkonnas tegutsevad ja tunnevad elektrituru dünaamikaid nüanssideni. Ehk tasub edaspidiseks kõrva taha panna, et praktikute diagnoose ja hinnanguid võiks võtta tõsiselt.
Tootmine ja tarbimine
Regioonis (Balti riigid + Soome) tervikuna ja riikides eraldi tehti selle aasta jaanuaris-veebruaris elektritarbimise rekordid. Põhjuseks ka pikaajaline elektritarbimise kasvutrend (laiemalt põhjuseks üldine muu energiatarbimise üleminek elektrile, nt hoonete soojustuses ja transpordis), aga selle aasta järsu hüppe põhjuseks on selgelt see, et väga külm oli - suures osas Euroopast oli 15 aasta kõige külmem talv, ka Eestis oli 15 aasta kõige külmem jaanuar ja veebruar.2 Soomes olid jaanuaris väga külmad ilmad, Lapimaal 40 aasta külmim.
Kui 2020ndate algul oli meie regiooni üldine energiadefitsiit veel väga sügav, siis tänu Soome ja Leedu jõudsale tööle viimasel 4 aastal on defitsiit päris kiiresti vähenenud, aga nii suureks nõudluseks nagu jaanuaris-veebruaris sellest siiski ei piisa.
Suurem puudujääk tähendab paratamatult kõrgemaid hindu, sest pakkumist on turul puudu ja töösse tuleb panna vanad ja väga kallist elektrit tootvad jaamad, mida ainult seetõttu töökorras hoitaksegi, et selliseid haruldasi olukordi katta. Tippude katmiseks rajatakse ka gaasijaamasid, mis tavaolukorras turule ei pääse, aga mida suure puudujäägi olukorras saab kiirelt lisaks tuua.
Tuuleenergia tootmine
Süüdlaseks kallites hindades või selles, miks odavast tootmisest ei piisanud, et tagada järsk tarbimistipp, tehti laialdaselt tuuleenergia, nii nagu Eestis on tavaks saanud. Keskerakonna esimees levitas jaanuaris tehisaruga tehtud pilti nutvast vanainimesest ja tema akna taga külmunud tuulikutest. Külmunud tuulik on kahtlemata meeldejääv kujund ja tuulikute külmumist Soomes korraks ka juhtus.
Soome tuuleparkide kasutustegur selles üsna haruldaselt pakaselises jaanuaris-veebruaris oli ~21%, viimase 3 aasta keskmine on ~29%, talviti veelgi kõrgem, nii et talv oli tuuleenergia jaoks tõesti keskmisest kehvem.
Vastab tõele, et pakaselise perioodiga kaasneb vahel tuulevaikus. Aga võrrelda tuleb neid numbreid tuuleparkide sihtnumbritega: keskmiselt heade tuuleoludega asukohtades on kõige uuemate (see tähendab ka: kõige kõrgemate) maismaatuulikute pikaajaline kasutustegur umbes 30%. Tuulikute kasutustegur tõuseb 100% ligi ainult ühtlase väga tugeva tuulega (~12 m/s), mida püsivalt muidugi pole ja selles mõttes on erinevate elektritootmisviiside kasutustegurite võrdlemine üsna demagoogiline ettevõtmine - keegi ju ei arvagi, et tuulikute kasutustegur saaks olla 90%+. Eestis on üle poole tuuleparkidest vanad ja väiksed ja nii väikse võimsusega tuulikud 30%ni ka ei küündi, seepärast on meie parkide pikaajalised numbrid neist alati halvemad. Samal ajal oli nt Leedu tuuletootmise kasutustegur jaanuaris üsna korralik:
Sellelt pildilt on ka näha, et levinud jutt, et “regioonis puhub tuul alati samal ajal”, ei vasta tõele. Selle aasta jaanuaris oli Leedu ja Soome tuuletoodangu korrelatsioon lausa õrnalt negatiivsel poolel, -0.045, st Leedu pigem kompenseeris Soome auke kui käis sama rada. Eriti silmatorkav on enam kui kolmandik jaanuari lõpust, kus Leedu tuulepargid tootsid kuskil ~40% võimsusega ja Soome oli pakaselises tuulevaikuses. Leedu tuuletootmine toetas meie madalamaid elektrihindu eriti jaanuaris tugevalt ja ilma nende tubli tööta viimasel 3 aastal tuuleparkide käivitamisel oleks ka meie jaanuari hinnad olnud veelgi krõbedamad kui nad olid. Lühematel perioodidel ei ole regiooni tuuleparkide toodang nii tugevalt korreleeritud ja see aitab talvel katta defitsiiti kõige odavamal võimalikul viisil.
Pikaajaliselt ja aastaaegade järgi on muidugi tuuletootmine regioonis korreleeritud ja meie oleme paremini korreleeritud nii Leedu kui Soomega kui Leedu ja Soome omavahel, sest asume nende vahel. Praktikas tähendab see, et ühel talvel oleme sarnasemad Soomega, teisel Leeduga - keskmiselt rohkem Leeduga, kuid sellel talvel rohkem Soomega. Korrelatsioon erinevatel aastaaegadel ei ole ülearu suur (keskmiselt ~0.3...~0.6) ja on rohkem korreleeritud ülemistes, mitte alumistes otstes, st suurema osa korrelatsioonist annavad olukorrad, kui tuult on korraga palju, mitte korraga vähe. Leedu ja Soome omavaheline keskmine korrelatsioon on aga üldse väga nõrk (sõltuvalt aastaajast ~0.1…~0.25). Regiooni varustuskindlust tagavad seetõttu siiski kõik tuulepargid, mitte ei dubleeri üksteist asjatult.
Elektrihinnad
Kui kallid hinnad tegi piirkonna üldine elektridefitsiit, siis miks olid meie hinnad Soome omadest jaanuaris siiski 30% kallimad?
Vaatasin lähemalt, millal oli Soome hind meist oluliselt madalam, määrates piiriks, et Soome hind võiks odavamatel tundidel olla meist vähemalt 10% odavam. Selliseid tunde oli jaanuarist 39% ehk kokku umbes 12 ööpäeva. Soome hind oli neil tundidel keskmiselt meist 2x odavam, nende 9 senti vs meie 18 senti kWh kohta. Mis selle hinnavahe tingis?
Vastus on lihtne: neil tundidel oli Soome tuuleparkide kasutustegur hoolimata kehvast jaanuarist 31%, kattes Soome tarbimismahust 23%. Meie suunal olid neil tundidel Estlink1 ja Estlink2 ääreni täis (kasutusel keskmiselt 986/1000 MW ülekandevõimsusest), odavat elektrit Soomest meile rohkem läbi ei mahtunud, nende hinnad surus aga alla neile kättesaadav odav tuuleenergia.
See on tüüpiline olukord suuremaks hinnavaheks Soome ja Eesti vahel - Soomel on piisavalt tuuleenergiat ja meile rohkem läbi ei mahu. Nt novembris-detsembris oli selliseid tunde 72%, keskmiselt maksis Soomes elekter 3,3 senti meie 9,2 vastu ja tuul kattis 32% nende tarbimisest, aga ka tarbimine oli Soomes krõbedast aasta algusest madalam, sest oli tänapäeva tavaline keskmine soe talv, millist saame kogeda kaugelt enamusel aastatel:
Oludes, kus Soomes katab tuul suure osa nende tarbimisest, on nende elektrihind meist kuni 3 korda odavam, sest ühendustest meile rohkem läbi ei mahu. Suurem taastuvenergia osakaal tarbitud elektris tähendab Soomes madalamaid hindu, sest kallimaid allikaid tuleb vähem kasutada. Veebruar oli kehvem, aga ka seal jagus odavamaid tunde soomlastele siiski umbes 25% ja hind oli neil tundidel Eestist pea 2 korda odavam.
Kuidas saada elektrihind Eestis odavamaks?
Üks võimalus on ehitada Soome toru laiemaks, rajada uus Estlink3 kaabel ja seda Elering ka plaanib. See annaks meile ligipääsu suuremale hulgale Soome odavale tuuleelektrile. Regiooni defitsiiti see aga ei paranda, Soome tarbimine tõuseb ja meie oleme veel rohkem sõltuvuses välisühendustest kui praegu. Ühiskondlike kulude plaanis tuleb arvestada ka sellega, et laiem toru tähendab kohaliku elektritootmise veel keerulisemat konkurentsiolukorda Soomest tuleva odavama elektriga, mis börsi üle ujutab. See on hea tarbijatele, aga samas peame kohalikke tootmisi varustuskindluseks ehitama nagunii, sest energeetikas ainult ühendustele lootma jääda ei tohi (mis võib juhtuda, näitas eriti ilmekalt muidugi 2024 detsembris katki sõidetud kaabel). Alternatiiv saamaks odavamat elektrit sellistel tundidel, mil Soomest meile rohkem odavat elektrit läbi ei mahu, on lihtne: ehitada ise tuuleparke, mis meile kohalikult odavat elektrit toodavad. Kui see Soomes töötab, miks see meil ei peaks töötama? Paraku on nii, et mida kõrgemad on tuulikud, seda võimsamad need on, neil on parem kasutustegur ja lühemad perioodid, kui tuul vaibub ka tuuliku töökõrgusel alla 3 m/s. Nii saame ka oma tuuleparkide tootluse Soome omade lähedale.
Üks huvitav vaade, kuhu siin veel lähemalt sisse minna, on see, mis hetkedel täpselt siis Soome Eestist odavam on? Ka siin näitavad andmed selgelt, mida iga valdkonna praktik teab niigi: kõige suurem vahe on talviti tööpäeviti kell 7-19, sest nõudlus on kõige suurem. See tähendab, et kõige rohkem kannatavad odava elektri puudusest Eestis need, kes ei saa oma tarbimist juhtida ja ettevõtted, mis tarbivad elektrit tööajal.
Selles mõttes on päris irooniline majanduse käima tõmbamisest rääkivate Isamaa ja Keskerakonna (EKREst rääkimata) süsteemne vastutöötamine uute odavate võimsuste Eestisse rajamisele. Kuna valitsus neid rajada tahab, tuleb ju vastu olla? Tuleb lisada, et põlevkivi käitava Eesti Energia juht Andrus Durejko on korduvalt välja öelnud, et põlevkivienergeetika on Eesti Energial kivina kaelas ja nende finantsraskuste peamine põhjus, sest ei ole konkurentsivõimeline ja sellesse tehnoloogiasse viimase kümnekonna aastaga tehtud investeeringuid on maha kantud peagi juba ühe miljardi euro eest. Nende samade erakondade poliitikud on juba kaks korda viimasel kümnendil põlevkivi-investeeringu Eestile pähe määrinud. Vägisi jääb mulje, et poliitikud ei ole viimase kümnendi Auvere ja õlitehase lootusetutest finantsraskustest mitte midagi õppinud ja tahavad nüüd kolmanda korraga Eesti Energia lõplikult pankrotti ajada. Samal ajal ütleb meie pika põlevkivikogemusega firma juht aga, et rajada tuleks hoopis... tuuleparke.
Igaks juhuks kordan siin üle ka fakti, mille ümber pidevalt sogatakse: hoolimata sellest, et kõva pakasega tuulevaikseid perioode esineb, toodetakse oluliselt rohkem tuuleenergiat just siis, kui tarbimine suurem ja hinnad kõrgemad - sügisel ja talvel. Keskmine talvine tuuleparkide tootlikkus meie regioonis on kuni 2x suurem suvisest ja suvise augu katab täna Eestis juba väga tugevalt päikeseenergia. Juba märtsi esimestel nädalatel näeme, et hinnad langevad keskpäeva ümbruses, sest isegi meie laiuskraadil töötavad päikesepargid toodavad keskpäeval juba kolmandiku Eesti tarbimisest.
Ka selle üsna erakorralise talve andmed näitavad selgelt: kõige odavam elekter talvel tuleb tuuleparkidest ja see jääb nii vähemalt järgmiseks 10 aastaks. On meie oma teha, kas me tahame ka Eestis odavat elektrit toota just siis, kui seda kõige rohkem vaja või jääme virisema, udujuttu ajama ja poliitilise omakasu nimel kraaklema, sellal kui kõik meie naabrid koos ülejäänud maailmaga eest ära lähevad.
Tuumajaamast
Lõpetuseks: olin neid andmeid kokku pannes ka ise sügavalt üllatunud, kui nägin, kui palju on ainult viimase 4 aastaga Soome ja Leedu oma tuuletootmise võimsusi kasvatanud - Leedu enam kui kolmekordistanud, Soome ligineb samuti kolmekordistamisele ja mõlemas kasv jätkub. See on kõige suurem faktor meie piirkonna elektridefitsiidi vähenemises. Soomes mõne aastaga rajatud tuuleparkide aasta keskmine toodang ületab oluliselt 2023. aprillis valminud, 2005. aastal ehitusse läinud, 13 aastat plaanitud valmimistähtaega ja mitu korda algse eelarve ületanud Olkiluoto 3 toodangu ja eriti suur on tuuleparkide toodang muidugi keskmisel talvel.
Töötav tuumajaam, kui ta on lõpuks valmis, on baaskoormuse tagamiseks väga hea ja me võime selleks valmistumist Eestis arutada, kui see ühiskonnale ülearu kalliks ei lähe. Selle käigus ei tasu aga jääda lootma, nagu tuumajaam oleks mingi lihtne imelahendus, sest senine ajalugu ka ammu olemasolevate tuumajaamade disainidega on näidanud kordades üle tähtaja läinud valmimisaegu ja mitu korda ületatud eelarveid.
Kõige suurem karuteene ühiskonnale on selle arutelu käigus loodud mulje, nagu tuumajaam päästaks meid elektridefitsiidist ja tuuleparkide rajamisest või tooks üldse ilma taastuvenergia arendamiseta soodsamad hinnad - tuumajaam üksi hindu alla ei too. Ka Soome katab üha suurema osa oma tarbimisest just tuuleenergiaga, mis ületab tänaseks kohati nende märkimisväärset tuumaenergia mahtu. Soomlased ehitasid sellise mahu uusi tuuleparke selleks, et oma hinnad kiiresti alla saada, tuumajaamaga võrreldava toodangumahuga tuuleparkide rajamine on kordi kiirem ja odavam ettevõtmine. Elektritarbimine tõuseb ja lähemal kümnel aastal ei ole ühtki teist realistlikku varianti elektrihinna kontrolli all hoidmiseks kui oluliselt kiirem tuuleparkide rajamine kui seni, vastasel juhul peame lootma ainult sellele, et naabritel tekib piisav ülejääk ja kõik ühendused alati töötavad. See tähendab ka maksuraha riigist lahkumist, tänapäevaste ettevõtete rajamist pigem naabrite juurde ja ei ole mõistlik ei energiajulgeoleku ega elektri ühikuhinna mõttes. Kohalikke uusi ja soodsat elektrihinda pakkuvaid elektriallikaid on ka meil tarvis - ja väga kiirelt kasvav akusalvestus aitab kõige paremini taastuvenergia ajutist üleküllust pikemale ajale laotada, langetades tarbijatele hinnakõikumisi ja vähendades tootjatele ajutisest taastuvenergia üleküllusest tekkivat nn kannibaliseerimise riski.
Loos on kasutatud ENTSO-E (Euroopa võrguoperaatorite andmete ühendav platvorm), Eleringi (Eesti võrguoperaator) ja FinGridi (Soome võrguoperaator) andmeid - viimaseid juhul, kui Entso-Es oli auke.
Kui on huvi proovida, siis mingid tuule-stsenaariumid saab viimase aasta andmete peal siin läbi mängida: https://kaselektriturgonkatki.ee/