Valed, neetud valed ja halb infograafika

Postimehe arvamustoimetaja Martin Ehala sulest ilmus lõppenud nädalal järjekordne segane heietus, mis esitab suuri väiteid noorema põlvkonna "väärtusnihkest" konservatiivsuse suunas.

Noorte meesvalijate hoiakute kasvav konservatiivsus on lääneriikides juba mitmeid aastaid olnud hästi teada ja palju uuritud nähtus. Nüüd on selle teemani jõudnud ka Postimehe arvamustoimetaja Martin Ehala, kes on kaevunud äriregistri andmetesse ning jõudnud nende toel rea järeldusteni, mis peegeldavad kas suurt segadust, soovmõtlemist, ülemäärast enesekindlust või kõiki kolme korraga.

Peale kohustuslikku lead’i ning põgusat sissejuhatust rabab pahaaimamatut Postimehe lugejat kohe järgmine infograafika:

Kui sa seda vaadates arusaamatusest käsi laiutad, siis pole sa üksi.

Põhimõtteliselt on siin läinud kõik valesti, mis valesti minna saab — ning iroonilisel moel on see graafik muidugi väga heaks illustratsiooniks tekstile, mis on täpselt sama jabur ja segane. Pealkiri räägib osakaalust, samas kui tekstist selgub, et tegemist on absoluutarvudega, joonise legend viitab justkui võiks teine kategooria sisalduda esimeses, kui tegelikult on nad siiski omavahel liidetavad.

Aga heakene küll, kui motiveeritud lugeja on ennast sellest infograafika nimelisest rongiõnnetusest läbi närinud, jõuab ta autori lennuka järelduseni, mis sedastab, et kuna 60% joonisel nähtavatest alla 25-aastastest noortest on otsustanud astuda kas Isamaa, EKRE, Keskerakonna või ERKi liikmeks, on Eesti poliitika tulevik konservatiivsuse päralt.

Et seda seisukohta veidi perspektiivi panna, on hea mõte vaadata korraks ka suurt pilti, millel kajastuvad lisaks alla 25-aastastele ka üle 25 aasta vanused erakondade liikmed — ja see on äriregistri andmetel selline:

See on siis see “suur lõhe” erakondade poliitilises järelkasvus, millele Ehala oma loo lead’is viitab ning mis toob endaga Eesti poliitika vääramatu pöörde konservatiivsuse suunas. Olgu siinkohal öeldud, et niisugune pööre võib ju täitsa aset leida, lihtsalt seda ei saa küll kuidagi tõsimeeli postuleerida Ehala kasutatud andmete pealt.

Sama asi ilmneb loo teise kandva teemaga, milleks on konservatiivsete keskealiste arvamustoimetajate ammune murelaps sooline tasakaal — või siis antud juhul täpsemalt väljendudes selle puudumine nii erakondade noorte kui ka vanemate liikmete seas. Kellegi jaoks, kes vähegi poliitika ning selle kohta käivate andmetega kokku on puutunud, ei ole siin muidugi mingit üllatust, et sotside seas on naised 60/40 ülekaalus (siin võiks alustada nt Inglehearti ja Norrise 2003. aasta raamatust “Rising Tide”, sirvida seda klassikalist artiklit, või siis seda värsket Euroopa Sotsiaaluuringul põhinevat analüüsi). Või et nooremates vanuserühmades kipuvad erakondade liikmeks astuma pigem mehed (sel teemal on üks klassikaline ja põhjalik käsitlus leitav siit, teine värskem siit). Aga noh, miks lugeda, kui saab ka oma peaga mõelda ja imestada, et miks maailm küll nii kummaline on.