Erakorralistest valimistest

Viimasel ajal ei möödu enam nädalatki, ilma et keegi nõuaks avalikult erakorralisi valimisi. Vaatame korra lähemalt sisse, mil moel need täpselt aset leida võiks ning mida see siis lõpuks tähendaks.

Nagu opositsioon ning Ühiskonnauuringute Instituut ei väsi meile juba vähemalt aasta aega jooksvalt meelde tuletamast, on valitsuskoalitsiooni toetus liikunud ühelt rekordmadalalt tasemelt järgmisele. Sellest on hulk inimesi teinud järeldusi, nagu poleks valitsus selliselt legitiimne ning nõudnud, et “president peaks kuulutama välja erakorralised valimised”. Kui esmalt jauras sel teemal eelkõige EKRE (kelle jaoks on muidugi kõik valimised, mis ei anna tulemuseks Helme-nimelist peaministrit ipso facto illegitiimsed), siis tasapisi korjasid selle loosungi üles ka Isamaa ning Keskerakond, ja läinud nädala lõpus astusid samasse ritta lõpuks ka vahepeal valitsusest lahkuma pidanud sotsid.

Mõte iseenesest on selgelt populaarne: juba tänavu märtsis suhtus erakorraliste valimiste korraldamisse pooldavalt ligi 60% valimisealistest kodanikest. Kas arvamusküsitluste tulemused võiks kellegi arvates olla valitsuse legitiimsuse lähtekohaks, kipub muidugi väga tugevalt sõltuma sellest, kas arvaja lemmikerakond on juhtumisi hetkel koalitsioonis või opositsioonis.¹ Koalitsiooni toetusega polnud lood kiita muidugi juba varemgi, sotside valitsusest väljaviskamine ning Reformierakonna hiljutised uskumatud seiklused Tallinna linnas on viinud selleni, et kahe valitsuserakonna summaarne reiting on madalam, kui kõige väiksema toetusega opositsiooniparteil (milleks on iroonilisel moel just sotsid). Kuigi põhiseadust sirvides ei leia kuskilt viidet, et kord juba ametis olev valitsus peaks populaarne olema, ei ole raske mõista väga paljude inimeste frustratsiooni olukorra väljapääsmatuse üle. Väljavaade oodata veel 559 päeva (just nii palju on jäänud tänasest järgmiste korraliste valimisteni) tundub selliselt talumatult pikana ja nii võibki tekkida küsimus, et kui mitmel pool maailmas ei ole erakorralistes valimistes suurt midagi erakorralist, siis kas ei võiks ka meie seda teed minna.

Esmalt on ilmselt tark käia üle põhimõtteline raamistik, milles valimised — nii erakorralised kui ka korralised (peatselt selgub, miks on oluline ka neid silmas pidada) — Eestis aset leiavad. Kuigi detailselt on nende korraldus reguleeritud terve rea seaduste ning kohtulahenditega (ammendava nimistu leiab siit), siis printsiibid on kirjas põhiseaduses. Viimane näeb erakorraliste valimiste esilekutsumiseks ette neli võimalust, mis ilmselt on kõigile teemat vähegi jälginuile tänaseks juba pähe kulunud. Kellel need asjad selged, võib rahus veidi edasi kerida.

1. Esmalt sätestab põhiseaduse § 89 korra, mille järgi president nimetab valitsuse tagasiastumise järel ametisse uue peaministri. Kui see protsess ei jõua kahel korral järjest (kummalgi puhul on tähtajaks kuni viis nädalat ja kolm päeva) valitsuse ametisseastumiseni läheb ülesanne Riigikogu kätte. Kui ka see ei suuda kahe nädala jooksul kokkuleppeni jõuda, kuulutab president välja erakorralised valimised. Selle võimaluse isegi teoreetiline kohaldavus eeldab valitsuse tagasiastumist, mis antud juhul ei ole kuigi tõenäoline, nii et liigume edasi.

2. Põhiseaduse § 97 kohaldub olukorras, kus Riigikogu on istuvale valitsusele oma koosseisu enamusega umbusaldust avaldanud ning valitsus on seejärel teinud presidendile ettepaneku erakorraliste valimiste väljakuulutamiseks. Ka peale seda on presidendil veel omakorda kaalutlusõigus, nii erakorraliste valimisteni jõudmiseks peavad nii ametisolev valitsus kui ka president mõlemad seda soovima. Teoreetiliselt võimalik, aga taas kord mitte kuigi tõenäoline, liigume edasi.

3. Põhiseaduse § 105 käsitleb olukorda, mil Riigikogu on pannud rahvahääletusele seaduseelnõu, mis ei suuda saavutada poolthäälte enamust. Sellisel puhul saadab president Riigikogu laiali ning kuulutab välja erakorralised valimised. Niisuguse olukorra võimalikkusekski peab esmalt kuulutama välja ühe seaduseelnõuga seotud referendumi ning siis ootama selle läbikukkumist. Liigume edasi.

4. Mis viibki meid viimase, neljanda võimaluseni: põhiseaduse § 119 näeb ette, et kui Riigikogu ei ole kahe kuu jooksul pärast eelarveaasta algust suutnud võtta vastu uut riigieelarvet, kuulutab president välja erakorralised valimised. See on sisuliselt ainus tõsiseltvõetav moodus erakorraliste valimiste esilekutsumiseks, kuid ka see eeldab parlamendi enamuse tahet menetlust blokeerida kuni järgmise aasta 1. märtsini. Juhul kui parlamendi enamusel selline tahe on, siis kahtlemata on võimalus mõeldav — küll aga tuleb siin kaaluda siis ka valiku tagajärgi. Riik seisma ei jääks, vaid jätkub vana eelarve loogika. Küll aga ei saa ühtki muudatust teha enne uue eelarve kinnitamist kui peaks jõutamagi erakorraliste valimisteni, on esmalt vaja need valimised läbi viia (põhiseadus näeb selleks ette vähemalt 20 päeva). Seejärel tuleb moodustada uus koalitsioon, uus valitsus ametisse nimetada ja alles seejärel saaks uus rahandusminister eelarvega tegelema hakata (ja seejuures on väga väheusutav, et värske koalitsioon ei sooviks lahkuva valitsuse poolt välja pakutud variandis omapoolseid muudatusi teha, mis mõistagi tähendab sisuliselt uut eelarveprotsessi). On raske näha, kuidas see kõik saaks võtta palju vähem aega kui pool aastat, mis tähendaks, et 2026 eelarve kinnitamiseni võiks jõuda parimal juhul järgmise aasta sügiseks. Ehk siis kokkuvõtvalt: jah, sellisel moel ilmselt on tõesti võimalik erakorralised valimised esile kutsuda, aga see on palju valulisem moodus kui enamus inimesi seda endale praegu ette kujutab. See kaalutlus mõlgub kindlasti ka tänaste opositsioonipoliitikute peades, kes oleks siis eeldatavalt need, kes mainitud probleemideringiga erakorraliste valimiste järel tegelema peavad hakkama.

Mis viib meid aga veel ühe väikse, kuid olulise detailini. Mainisin ülal, et tasub meeles pidada ka korraliste valimiste kohta käivaid reegleid. Nimelt ütleb põhiseaduse § 60, et need toimuvad märtsikuu esimesel pühapäeval neljandal aastal, mis järgneb Riigikogu eelmiste valimiste aastale. Riigikogu eelmiste valimiste aastale, mitte erakorraliste valimiste aastale.² Riigikogu eelmised valimised toimusid meil 2023. aastal ning seega on järgmiste korraliste valimiste päev 7. märts 2027. Nii et isegi kui peaks õnnestuma erakorralised esile kutsuda, saaks uue valitsuse mandaat kesta maksimaalselt vähem kui aasta. Kuigi ma kahtlustan, et Reformierakonnas võivad inimesed asja hetkel teises valguses näha, tundub minule isiklikult, et selline asjade käik ei pruugiks neile 2027. aasta valimiste perspektiivis tegelikult sugugi halb variant olla.

Aga pöördume hetkeks veel tagasi põhiseaduse juurde. Selliselt punkt punkti haaval vaadates on ilmne, et erakorraliste valimisteni jõudmine on Eestis väga-väga keeruline — ja see keerukus on 100% taotluslik. Jah, see võib paljudele täna tunduda väga jäiga struktuurina, mis ei luba rahval valimistevahelisel ajal vigade parandust läbi viia ning annab viimaste valimiste võitjaile neljaks aastaks justkui karistamatuse, ükskõik mida nad siis ka ette ei võtaks. Selle mündi teine pool on aga stabiilsus. Tõsi, erakorraliste valimiste võimalus iseenesest ei tähenda automaatselt poliitilist ebastabiilsust. Euroopas on mitmeid riike (nt Taani ja UK), kus peaminister võib sisuliselt ainuisikuliselt kutsuda esile valimised millal iganes ta seda vajalikuks peab, Prantsusmaal on sarnane õigus presidendil. Siin tuleb aga silmas pidada, et seda õigust kiputakse kasutama eelkõige siis, kui otsuse tegijal endal sellest midagi võita on. Eesti põhiseadus on disainitud moel, mis teeb sellise asja pea võimatuks. Jah, põhiseadust saab muuta, aga seda tegema minnes tasub väga hoolikalt kaaluda soovitud muutustega väga tõenäoliselt kaasnevaid tagajärgi, mis meile kõigile sugugi meeltmööda ei pruugi olla. Hoiatava näitena tuleks meenutada 1933. aastat, mil samuti leiti olevat kohane ja vajalik päevapoliitilistel kaalutlustel põhiseadust kohendada; ja mis kindlasti ei läinud parimate plaanide järgi.

Lõpuks tuleb tõdeda, et kuigi ei ole olemas ideaalset ja perfektset põhiseadust, on meie oma siiski väga hea ning kindlasti teavad seda ka mitmed prominentsed poliitikud, kes praegu valimiste eel räägivad, kuidas Eesti vajab erakorralisi valimisi ning põhiseadust, mis neid lihtsamalt võimaldaks.

1. Tõsi, tuleb tunnistada, et Andrus Ansip leidis juba 2023. aasta lõpul, et Kaja Kallase juhitud Reformierakonna madal reiting on Eesti riigi jaoks julgeolekuoht. Olgu siinkohal siis meenutatud, et tollal oli Reformierakonna toetus 17% kandis.

2. Olgu siin kohe öeldud, et erakorraliste valimiste mandaadi pikkuse osas on vastakaid seisukohti. mina toetusin kirjutades põhiseaduse kommentaaridele ning Liia Hänni arvamusele, kellega me nädalavahetusel sel teemal arutasime. samas Ülle Madise loeb PS § 60-t nii, et ka erakorraliste valimiste puhul on valimisted neile järneva neljanda aasta märtsikuus.