Kliimahoiakumuutus

Värske Eurobaromeetri küsitlus näitab, et oma hoiakutelt kliimamuutuse suhtes oleme Euroopa madalrõhulohus.

Juuni lõpus sai avalikuks Eurobaromeetri üleeuroopaline küsitlusuuring kliimamuutuse teemadel, mille raames küsitleti tänavu veebruarist märtsini üle kahekümne seitsme liikmesriigi kokku 26 319 vastajat. Paraku muutuvad Eurobaromeetri toorandmed kättesaadavaks alles paari aasta pikkuse viibega (ning ka siis vaid piiratud mahus) ning seetõttu ei ole kahjuks võimalik teha detailsemaid sissevaateid erinevatesse potentsiaalselt huvitavatesse ristjaotustesse. Sellegipoolest leiab ka agregeeritud vaatest nii mõndagi tähelepanuväärset, sh spetsiifiliselt just Eesti osas.

Kui esmalt vaadata suurt pilti, siis näeb, milliseid probleeme peavad erinevate Euroopa riikide vastajad hetkel maailmas kõige põletavamateks.

Esimeses veerus on toodud ELi keskmised ning paistab eurooplaste jaoks üldiselt kõige suuremaks mureks ootuspärasellt sõda (see oli nimetatud teemade seast esikohal kahekümne seitsmest liikmesriigist tervelt seitsmeteistkümnes). Sellele järgnesid vaesus ja nälg (esikohal Portugalis, Ungaris ja Prantsusmaal), ning kliimamuutus (nimetatud kõige põletavamana Rootsis, Taanis, Hollandis ja Maltal) ning majandus (esikohal Kreekas, Küprosel ja Itaalias).

Eesti võrdluses Euroopaga torkab esmalt silma, et oleme keskmisest selgelt rohkem mures sõjaohu ning majanduse olukorra pärast, samas oluliselt leigemad vaesuse, demokraatia, terrorismi ning kliimamuutuse osas. Viimane on ka teemaks, kus Eesti inimeste hoiakud ELi keskmisest kõige enam lahku lähevad.

Eesti inimeste kasvav kliimaleigus ei tohiks olla üllatus kellelegi, kes seda teemat viimaste aastate jooksul vähegi jälginud on. Kui veel 2021. aastal olime oma hinnangutes üsna ELi keskmise lähedal, siis juba 2023. aastaks oli pilt selgelt muutunud ning praeguseks oleme oma 14-punktise kukkumisega 2021. aasta võrdluses Poola järel suurimad langejad Euroopas.

Vaadates tänast seisu joonistub välja, kuidas suhtumises kliimamuutusse kuulume ühes Läti, Poola, Tšehhi, Rumeenia ja Bulgaariaga Ida-Euroopa liigasse. Veel 2023. aastal olid meiega koos seal veel ka Slovakkia ja Ungari, kuid näib, et viimaste aastate katastroofilised üleujutused ning kuumalained on sealsete inimeste prioriteete muu Euroopa suunas tagasi nihutanud.

Ülaltoodud pilt asetab kliimamuutuse teiste oluliste probleemide konkteksti. Kui aga küsida selle kohta eraldi, siis ilmneb, et Eesti inimesed on Euroopas kliimamuutuse pärast konkurentsitult kõige vähem mures: väga tõsiseks probleemiks peab seda vaid 15% vastanutest (vs ELi keskmine 37%), samas kui tervelt 10% leiab, et tegemist on üldse ebaolulise asjaga (5x rohkem, kui ELi keskmine 2%).

Sama pilt kordub, kui vaadata hoiakuid Euroopa kliimaneutraalsuse eesmärgi suhtes. Kui keskeltläbi toetab seda 81% eurooplastest, siis Eestini jõudmiseks tuleb kerida alla täitsa graafiku lõpuni, kus oleme üksi ainsa riigina, kus 2050 kliimaneutraalsuse eesmärgi toetajate osakaal on alla poole vastanutest.

Sama muster kordub raportis läbivalt, muuhulgas ka näiteks taastuvenergia arendamise kohta käivates küsimustes, kus ELi keskmisena on poolt läbivalt ligi 90% vastanutest¹, samas kui Eestis oleme kuskil 60% kandis, jäädes sellega järgmisel kohal olevast Lätist maha juba u kümne protsendipunktiga. Päris jahmatav pilt avaneb aga siis, kui vaadata vastuseid järgmisele küsimusele:

Ehk siis asjas arvamust omajaist leiab Eestis tervelt veerand, et valitsus teeb kliimamuutuse osas liiga palju, ja seda siis olukorras, kus meil on niigi Euroopa kõige madalam ootuste latt sellele, mida üldse tegema peaks. Ühtlasi on siin hea koht ära õiendada veel üks väga sagedaselt ette tulev argument, nagu oleks Eesti inimeste kliimaleigus põhjendatav sellega, et meile läheb lihtsalt julgeolek nii palju rohkem korda kui ülejäänud Euroopale. Meie mure julgeoleku ja sõja pärast ei ole miski, mis meid muust Euroopast eristaks — nagu alguses juba mainitud sai, olid “relvastatud konfliktid” kõige olulisem probleem seitsmeteistkümnes riigis kahekümne seitsmest ning muuhulgas nimetasid näiteks leedukad seda kõige tõsisema probleemina kõrgema sagedusega, kui meie. Ometi ei tähenda see kuidagi, et kliimamuutus Leedus ebaoluline probleem oleks.

Kõige selle juures leiab Eurobaromeetri andmetest aga veel ühe väga huvitava ja pealtnäha vastuolulise andmekillu. Selle postituse alguses oli graafik, millelt nähtus, et kliimamuutuse olulisus on asi, kus Eesti vastajate arvamus Euroopa keskmisele kõige suuremalt alla jääb. Samal pildil on aga ka näha, et kui küsida Eestis arvamust selle kohta kui suur probleem on “looduse hävimine” (ingl deterioration of nature, täpsem tõlge oleks ilmselt “looduse seisukorra halvenemine”), siis ühtäkki oleme siin keskmisest eurooplasest enam mures (36% Eestis vs 33% Euroopas). Samuti on põnev märgata, et kui 2024. aastal küsiti Eurobaromeetri raames eurooplaste arvamust kõige mõjusama mooduse kohta keskkonda kaitsta, siis leidsid Eesti inimesed, et kõige efektiivsem tee selleks on “looduse taastamine” (restoration of nature), olles sellega liidu keskmisest 11 protsendipunkti jagu eespool.

Seega tuleb välja, et Eesti inimene hoolib loodusest ja keskkonnast — enda kinnitusel rohkemgi, kui eurooplased keskmiselt — aga ei oska või soovi samas näha selle seost kliimamuutusega. Eestlaste jaoks on puutumatu loodus ning puhas keskkond justkui mingi mikitalik võlumaailm, kuhu pageda kukeseene häält kuulama ning mida tuleb kaitsta ning “taastada”, samas kui kliimamuutus näib meist väga paljude jaoks seostuvat mitte niivõrd keskkonnaprobleemide ühe oluliseima põhjusena, vaid eelkõige Euroopa Liidu bürokraatia, tarbetu raiskamise ning ebavajaliku rapsimisega. See üldine toksilisus kandub mh üle ka taastuvenergiale ja roheinvesteeringutele laiemalt. Osalt ongi siin ilmselt tegemist tõsiasjaga, et erinevalt Kesk- ja Lõuna-Euroopast on meil seni (kui jätta kõrvale mõned lämbed suvenädalad ja juba tavaliseks saanud lumevaesed talved) kliimamuutuse otsestest ebameeldivatest tagajärgedest suuresti hoiduda õnnestunud, ning teated sellest, kuidas Euroopa linnades surevad kuumalainete tagajärjel sajad inimesed või kuidas 2024. aasta üleujutused tõid endaga hinnanguliselt vähemalt 18 miljardi euro jagu majanduslikku kahju, jäävad meile kahetsusväärseteks, kuid siiski kaugeteks sündmusteks, mis õnneks meid ei puuduta ja kuhu meie siin suurt midagi parata ei saa.

Pragmaatilisest vaatenurgast tähendab see ühelt poolt survet ambitsioonide tagasitõmbamiseks — seda näeme kliimaeesmärkide osas tegelikult ju üle kogu Euroopa —, aga teisalt ka retoorika ning argumentide muutust allesjäävate eesmärkide sõnastamisel. Nii on põhjust oodata, et “kliimamuutuse peatamise” ja “süsinikuneutraalsuse” asemel kuuleme poliitikutelt nii Euroopas kui meil Eestis tulevikus märksa enam sellistest asjadest, nagu “kohanemine” või “kriisivalmidus”. Kuigi viimasel ajal paistab, et ka see ei pruugi enam piisav olla: kui Ühiskonnauuringute Instituudi küsitlustes on juba hulk aastaid olnud näha trendi, kus majandus vs keskkond prioriteet on vaikselt esimese poole nihkunud, siis tänavu oli esimene kord, kus keskkonda prioriteediks pidavad vastajad olid vähemuses.

Eks ole samast eetosest kantud ju ka selle aasta alguses valitsuse juures ellu kutsutud Efektiivsuse ja majanduskasvu nõukoja mitmed ettepanekud, nagu näiteks lõpetada majandusmetsades lindude pesitsusrahu nõue, jätkata piiranguvööndites lageraieid jne. Hetkel on sedalaadi soovide lauale panekuks kahtlemata soodsamad ajad, kui kunagi varem ning kuna on valimiste aasta, on erakonnad neid ka varmamad kuulda võtma, olgu siis valitsuse või opositsiooni poolel. Seda enam on aga põhjust ka neil, kes kliimamuutust või loodushoidu tähtsateks peavad, ka ise neid muutusi arvesse võtta ning oma sõnumeid ja tegevusi sellele vastavalt kohendada.

1. Uuringus oli taastuvenergia arendamise küsimus esitatud kolmes (kohaliku, riigi ja EU tasandi) lõikes, mille tulemused olid aga suhteliselt sarnased.