Kuuldused ajaloo lõpust on osutunud ennatlikeks
Tänavune V-Dem indeks näitab, et liberaalse demokraatia jaoks on viimane veerandsajand olnud väga keeruline
Maailma paljude hädade ning murede keskel paitas meie kollektiivset rahvuslikku uhkust hiljuti päiksekiir tänavuse Eurovisiooni lauluvõistluse näol, kus Tommy Cash tegi tubli töö jäädes Austria ning Iisraeli järel ülinapilt kolmandaks. Kui Eurovisioon oli miski, millele elas kogu hingest kaasa pea terve rahvas, siis tänavu märtsis jõudis Eesti silmapaistvale kohale veel ühes teiseski, nüüd juba viieteistkümnendat korda igal kevadel ilmuvas edetabelis — nimelt Göteburgi Ülikooli juures toimetava V-Dem Instituudi demokraatiaindeksis.
Kuigi kaugeltki mitte ainus, on V-DEM siiski erinevate demokraatia-indeksite seas erilisel kohal tänu oma muljetavaldavale haardele ning granulaarsusele. Nende andmekogu (mille iga huviline võib alla laadida siit) koosneb tänavu 27913 andmereast, millest igaühel on kajastatud 4607 eri muutujat ja mis ühtekokku kajastavad sadade ekspertide hinnanguid 202 eri riigi või territooriumi kohta alates 1789. aastast kuni tänaseni. 2024. aasta indeks reastab 173 riiki mitmes kategoorias (V-Dem ise ongi lühend mis täispikkuses välja kirjutatuna oleks “Varieties of Democracy” ning selliselt käsitleb demokraatiat terves reas erinevates dimensioonides), millest kaks peamist on EDI ning LDI, vastavalt siis “Electoral Democracy Index” ning “Liberal Democracy Index”. Mõlema indeksi maksimumväärtus on 1 ning 2024. aasta seisuga oli sellele kõige lähemal Taani, kelle EDI skooriks jäi 0.916 ning LDI puhul 0.883. Ja kohe Taani järel võibki tänavusest tabelist leida Eesti (tõsi, EDI puhul on meie 0.895 skoor täpselt sama, mis Iirimaal, nii et teine koht tuleb tähestikujärjekorra alusel, samas LDI-s oleme 0.85 punktiga Iirimaast 0.02 jagu ees).
See on kahtlemata väga tubli tulemus, mis ei peaks millegi poolest jääma alla Eurovisiooni saavutusele. Veel kümme aastat tagasi olime samas tabelis EDI järgi 15. ning LDI põhjal 12. kohal. Kuid enne, kui me endale tehtud tubli töö eest tunnustavalt õlale patsutame on hea vaadata mitte ainult kohta tugevusjärjestuses, vaid ka skoore endid läbi nende aastate — ja siin avaneb järgmine pilt:
Ehk siis võrreldes 2014. aastaga oleme tabelis kerkinud 10 kohta, samas kui meie LDI indeksi skoor on püsinud sisuliselt samana, paranedes kümne aastaga 0.011 võrra. EDI puhul on tõus olnud samal perioodil 12 kohta, indeks on aga kerkinud veel vaid sootuks mikroskoopilise 0.008 võrra.
Ilmselt ei nõua erilist taibukust mõelda välja mille arvelt meie tõus selles tabelis siis tegelikult aset leidnud on — asi ei ole mitte selles, nagu oleksime meie aastatega tublisid edusamme teinud, vaid lihtsalt selles, et meist varasemalt eespool olnud riikides ei ole demokraatia käsi viimasel kümnendil kuigi hästi käinud. See tõdemus ei tule muidugi uudisena kellelegi, kes vähegi poliitika ning demokraatia arengute vastu huvi tunneb. Juba mitmeid aastaid on politoloogid üle maailma rääkinud demokraatia tagasilibisemisest (ingl. k. democratic backsliding) kui universaalsest tendentsist ning tõesti, VDEM-i andmeid vaadates on see selgelt näha, et me oleme olnud üks väga vähestest riikidest, mis on suutnud selles asjas vastuvoolu ujudes viimased kümme aastat enam-vähem paigal püsida, samas kui näiteks Saksamaa ning USA, kes 2014. aasta pingereas jagasid meie ees 0.847 skooriga 8. ning 9. kohta on tänaseks vastavalt 14. ning 24. positsioonil.
Kui me zoomime välja ja vaatame suurt pilti riikide kaupa, siis oleme kogu maailmas täna tagasi seal, kus olime 1995. aastal.
See, olgu öeldud, on veel suhteliselt roosiline perspektiiv, millelt asju vaadata. Kui keskmistada mitte üle riikide vaid üle rahvaarvu saame tulemuseks, et keskmise planeedi elaniku jaoks on demokraatia seis libisenud tagasi 1985. aasta tasemele, kui võtta võrdlusbaasiks SKP, siis 1975. aasta tasemele1.
Kui aastatuhande alguses oli demokratiseerumise teel üle maailma 26 riiki, siis tänaseks on neid vaid 19, autokraatia suunas liikuvate riikide arv on samal ajal kerkinud 12-lt 45-ni. Samavõrd kurb on pilt ka selliste asjadega, nagu väljendusvabadus või valimiste ausus ning läbipaistvus.
Kõige selle kokkuvõttena oleme 2025. aastaks jõudnud seisu, kus VDEM indeksi neljast jaotusest — suletud autokraatiad, elektoraalsed autokraatiad, elektoraalsed demokraatiad ning liberaalsed demokraatiad — on liberaalsed demokraatiad 29 riigiga neist kõige väiksem rühm. Viimati oli see number nii madal 1990. aastal, külma sõja lõpus. Eelmine aasta oli ka esimene kord sel sajandil, mil maailmas oli kokku rohkem autokraatiaid (91) kui demokraatlikke režiime (88).
Autokraatiate arvu tõus on aga vaid osa probleemist, vähemalt samavõrd murettekitav on tõsiasi, et ka paljud demokraatiad on täna selgelt varasemast vähem demokraatlikud. Kui vaadata Euroopat ja Põhja-Ameerikat lähemalt, siis on näha, et enamuse riikide puhul on viimane veerandsajand olnud demokraatia käekäik tegelikult sisuliselt stabiilne, kuid viimase kümnendi üldine trend on siiski selgelt pigem laugelt allapoole. Sellele lisaks on siis mõned suured kukkujad, eelkõige nagu Ungari, Kreeka ja Slovakkia. Seejuures on Poola sisuliselt ainsaks positiivseks näiteks riigist, kes on suutnud langustrendi otsustavalt pöörata.
Eraldi murettekitav on siinkohal muidugi USA, millel on praeguse seisuga arvestatav väljavaade VDEM-i indeksis demokraatiate seast elektoraalsete autokraatiate rühma liikuda (vt. VDEM 2025 raportis lk. 46-7). Seejuures on USA administratsioon võtnud selge liini toetada illiberaalseid poliitilisi jõude ka Euroopas: tänavuste Saksamaa valimiste eel avaldas JD Vance otsest toetust AfD-le samas kui vahetult presidendivalimiste eel Poolat külastanud Kristi Noem kutsus poolakaid üles hääletama Karol Nawrocki poolt.
Seda nukrat statistikat võiks veel pikalt jätkata, aga vast on keskne iva juba kohale jõudnud: demokraatiaga ei ole lood head ning ka tulevikku vaadates on vähe põhjust optimismiks. Sel sügisel on tulemas valimised Tšehhis, kus Andrei Babiši ANO partei on teel võidu suunas, mis lisaks Ungari ja Slovakkia kõrvale veel ühe riigi Ida-Euroopa illiberaalsete režiimide ritta. Austrias, Prantsusmaal ning Hollandis on paremäärmuslikud FPÖ, RN ning PVV kõige suurema toetusega erakonnad, Saksamaal, Rootsis ning Portugalis hoiavad AfD, SD ning Chega parteide seas teist kohta — ja ka meil Eestis andis Ühiskonnauuringute Instituut just läinud nädalal teada, et EKRE on 0.2 protsendipunktiga tõusnud reitingutabelis taaskord teiseks. Lätis (kus parlamendivalimised toimuvad järgmise aasta oktoobris) on hetkel esikohale kerkinud Ainārs Šlesersi ilmselgete Donald Trumpi mõjutustega Latvija pirmajā vietā partei. Poola presidendivalimised võitis kaks nädalat tagasi napilt PiS-i poolt toetatud Nawrocki, mis muutis demokraatlike jõudude väljavaated eelseisvatel 2027. aasta Seimi valimistel võimule jäämiseks märksa kehvemateks.
Nii et jah — autokraatlikud parteid ning kandidaadid on nii eelmisel aastal kui ka tänavu mitmetel valimistel veel napilt lüüa saanud, kuid nende üldine populaarsuse tõus on endiselt ilmne tõsiasi nii maailmas laiemalt kui ka meil Euroopas ning praeguste trendide jätkudes ei ole põhjust arvata, et nende püüdlused võimule pääseda — mida tsentristlikud parteid üle kontinendi on seni püüdnud üheskoos tagasi hoida — ei peaks edukaks osutuma.
See väljavaade viib meid aga selle veidi nukra kuid tabava tõdemuseni:
Siin on põhjuseks mõistagi ühelt poolt see, et India, mis veel hiljuti klassifitseerus napilt elektoraalse demokraatia kategooria alla, on tänaseks libisenud elektoraalseks autokraatiaks, samas kui Hiina (mis on alati autokraatia olnud) on tõusnud USA järel maailma suuruselt teiseks majanduseks.