Trump on USA esimene Euroopa president
Eurooplaste jaoks on Donald Trump märksa omasem, kui meile meeldib tunnistada.
Niipea kui läinud aasta 5. novembri USA presidendivalimiste tulemused selgusid, võis Euroopa suunalt kuulda kollektiivset hämmeldust ja uskmatust selle osas, kuidas on võimalik, et ameeriklased valisid täie teadmisega oma riigi presidendiks autokraadi. Jah, Ameerika Ühendriikide varasemate presidentide kõrval on Donald Trump selgelt eriline, samas Euroopa ajalooliste—või ka tänaste—riigipeade kontekstis ei ole ta käitumine sugugi nii erakordne, kui see meile esmapilgul tunduda võib.
Ameerika ajaloo defineerivaks momendiks on Iseseisvusdeklaratsiooni allkirjastamine 1776. aastal kolmeteistkümne tollase Briti Impeeriumi koloonia poolt. Sisuliselt tähendas see mässu kuningas George III võimu vastu ning see ethos kandus otse edasi ka kolmteist aastat hiljem vastu võetud Ameerika Ühendriikide põhiseadusse, mille esimesed kolm peatükki ladusid vundamendi võimude lahususe printsiibile—mis oma olemuselt oli polaarne vastand tolleaegse Euroopa arusaamale sellest, millel legitiimne poliitiline võim põhineb ja kuidas see töötab. Skepsis ning otsene vastuseis absoluutset võimu omava (või seda taotleva) valitseja suhtes on selliselt algusest peale osa ameerika poliitilisest DNA-st ning see on joon, mida on hoidnud ka kõik varasemad USA riigipead.
Vahepeal on ka Euroopa poliitiline mõte liikunud sarnastele radadele ning kuigi kontinendil on tänaseni terve rida formaalseid kuningriike, on siniverelistel kroonitud peadel nüüdseks jäänud alles vaid tseremoniaalne roll. Autoritaarse valitseja mudel osutus aga siinmail visamaks. Kuningad ja kuningannad küll kas taandusid ise või eemaldati rohkem või vähem vägivaldsel moel igapäevasest riigijuhtimisest, kuid pahatihti astusid nende asemele mitte grammigi vähem autoritaarsed presidendid, peaministrid või riigikantslerid. Oleks tore, kui saaksime viidata, et nimed nagu Mussolini, Hitler, Franco, Salazar, Caetano, Horthy, Hoxha, Ceaușescu, Tito, Milošević või režiimid nagu Kreeka “kolonelide diktatuur” või Honeckeri Ida-Saksamaa on ajalugu, mille osas Euroopa on otsustavalt uue lehekülje pööranud—aga paraku on meil ka täna võimul valitsejad nagu Viktor Orbán ja Robert Fico. Kui lugeda Euroopa osaks ka Türgi, siis lisandub nimekirja veel ka Erdoğan ning mitmetes teistes riikides ootavad oma võimalust veel terve rida autokraate, Jarosław Kaczyńskist ja Andrej Babišist kuni Herbert Kickli, Marine Le Peni, Geert Wilders, Mateo Salvini ja Santiago Abascalini.
See on seltskond, kuhu Donald Trump sobib kui valatult — ning ilmselgelt ei ole juhuslik, et nii ta ise kui tema kaaskond JD Vance'-ist kuni Elon Muski ja Kristi Noem-ini on korduvalt kasutanud võimalust neile ka omalt poolt otseselt toetust avaldada. Nii nagu ülalnimetatud Euroopa riigipead ja poliitikud on ka Trump võtnud tugevalt natsionalistliku, my-country-first joone, rünnanud sõltumatut meediat ning kohtusüsteemi ja iseseisvaid ülikoole.
Kui Trumpi administratsioonil tekkis veebruarikuus esimene tõsine vastasseis kohtutega, kes peatasid rea tema korraldusi erinevate asutuste ja agentuuride sulgemiseks, postitas president vastuseks palju tähelepanu pälvinud, samuti Euroopast pärineva tsitaadi:
Originaalkujul kõlab see lause “Celui qui sauve sa patrie ne viole aucune loi” ning on selliselt leitav Balzac-i 1833. aastal ilmunud raamatust “Maximes et pensées de Napoléon”. Balzac ei viita seal ise selle algupära osas ühelegi allikale, nii et tegelikult on ebaselge kas Napoléon päriselt kunagi üldse need sõnad lausus, aga antud kontekstis on see kõrvaline — Trump kasutas seda ilmselgelt tõmmates mõttelise paralleeli enda ning keiser Napolén Bonaparte-i vahele.1
Ka läinud nädalavahetusel Washingtonis (juhtumisi president Trumpi 79. sünnipäeval) toimunud sõjaväeparaad asetub selliselt samasse mustrisse — kuuldavasti tekkis Trumpil kinnisidee selle korraldamisest 2017. aasta juulis, kui ta oli Emmanuel Macroni külaliseks Prantsusmaa iga-aastasel Champs-Elysees avenüül toimuval Bastille’ päeva paraadil. Ameeriklased on kahtlemata oma armee üle väga uhked ning kuigi terve rida USA presidente (pelgalt 20. sajandist alates Truman, Eisenhower, Kennedy, Johnson, Nixon, Ford, Reagan ja mõlemad Bushid — aga tähelepanuväärselt mitte Trump ise) on varasemalt olnud sõjaväelased, ei ole paraadide korraldamine seni sealmail väga heaks tooniks olnud. Paraad ise kukkus välja kindlasti kahvatum, kui seda inspireerinud prantslaste oma ning lisaks heitis Trumpi suurele päevale varju ka tõsiasi, et samal ajal ledsid üle riigi enam kui 2100 linnas aset “No Kings Day” meeleavaldused, mille käigus tuli tänavatele meelt avaldama miljoneid inimesi.
Kokkuvõtvalt tuleb tõdeda, et kui ameeriklastel endil on kindlasti põhjust olla toimuvast häiritud ning šokeeritud, siis meil eurooplastena on siinkohal tublisti vähem põhjust silmi pööritada kui meile endile vast meeldiks arvata — erinevalt Ameerikast ei oleks Euroopas president Trump midagi erilist ega enneolematut, ta oleks lihtsalt üks nimi meie ajalooliste ja tänaste autokraatide pikas nimekirjas. Enne kui me ise oma kontinendil autokraatidega ühele poole saanud pole on me nördimus ameeriklaste suunal silmakirjalik.
Siikohal on huvitav ära märkida, et too muidu suhteliselt obskuurne tsitaat sai kurikuulsaks aastal 2011, kui Anders Behring Breivik viitas sellele vahetult enne Utøya saare veresauna avaldatud 1518 lehekülje pikkuses manifestis.