Tallinna kohalikud valimised olid napid

Valimistulemus ei sõltunud ainult EKRE välja jäämisest

Avaldasin enne valimisnädalat meie viimaste toonaste andmete pealt tehtud valimismudeli, mis ennustas Tallinnas palju napimat seisu, kui teistest prognoosidest mulje oli jäänud. Mudeli järgi sai otsustavaks küsimus, kas Keskerakond ja EKRE saavad kahepeale enamuse, mitte see, kas Keskerakond hakkab valitsema üksi või kellegagi koos. Tol hetkel paistis neile kahele kokku enamuseks vajalik 40 kohta 61% tõenäosusega.

Järgnenud valimisnädalal jooksid meil veel kaks küsitlust ja Keskerakonna ning EKRE 40 koha tõenäosus vajus selle jooksul vahemikku 52–58%. Tõenäosuste maailmas on see väga napp ülekaal – nagu ilmateade, mis annab 55% tõenäosuse vihmale. Võtad vihmavarju kaasa, aga ei ole üldse kindel, kas vihma tuleb.

Parempoolsete seis tugevnes nädala jooksul veelgi ja mudel näitas neile 6 mandaati, mitte 5 nagu nädal varem avaldatud prognoosis (+1 Reformierakonna arvel, kes pendeldaski valimistele minnes pidevalt 8-9 koha vahel). SDE läks Isamaast napilt mööda. Veebiküsitlus lõppes alles valimisnädala lõpus, nii et avaldama me seda enam ei hakanud, aga ka valimisnädala esimeste päevade telefoni juhuvalim Tallinnas andis Parempoolsete jaoks väga tugeva signaali.

Eelistuseta eestlastest valijate osakaal oli samuti peale pikka tõusu hakanud valimisnädalaks kiiresti langema, mis tõotas seda, mida prognoosis ootasin: tuleb tihe rebimine ja valimised ei ole tehtud.

Valimisõhtu tõi selguse: EKRE oli veel oluliselt nõrgem kui ka meie mudel oli hinnanud. Nagu teiste uuringutegijate kandidaatidega küsitlused olid viidanud, oli põhjus ilmselt selles, et nende nimekiri oli varasemaga võrreldes väga nõrk. Valimisõhtul vähendas e-valimiste vastu võitlev EKRE jaoskonna haaval e-häältes tekkinud mahajäämust ja oli jõudnud 4,6% peale, kuni olid lugemata veel ainult kolm kõige suuremat jaoskonda: üks Mustamäel ja kaks Lasnamäel. Neist tuli aga EKREle korralik häving ja häälesaak kukkus 4,3%ni. Martin Helme paikas neil valimistel üksi Jaak Madisoni ja Leo Kunnase välja viskamisest tekkinud auku Kesklinnas, aga sellega kaotati enamus tema jaoks seni eduka Mustamäe häälesaagist. Mart Helme kandideeris üldse Lasnamäe asemel Pärnus ja Lasnamäel tuli EKREl parema puudumisel teha panused kellelegi teisele Helme-nimelisele. See ei töötanud üldse. Kui ka välismaal antud paberhääled olid loetud, jäi EKRE 4,5% tulemus selgelt künnise alla ja Keskerakonna ning EKRE 40 kohta püüdmatusse kaugusse. Keskerakond lõpetas 37 kohaga.

Kui EKRE oleks ületanud künnise

Vaatasin lähemalt, mis oleks juhtunud, kui EKRE oleks siiski 5% künnise ületanud. Selleks oleks neil vaja olnud juurde saada vähemalt 1067 häält ja kokku oleksid nad saanud 4 mandaati. Enamust Keskerakonnaga ei oleks saadud, sest Keskerakond kukub EKRE sisse saamisel igas stsenaariumis 37 pealt 35 kohale. +2 kohta tuli neile valimisõhtul künnise alla jäänud EKRE arvelt ja EKRE sisse saades üle 35 neile kokku ei tule. SDE, Isamaa ja Reformierakond saavad sel juhul kokku 34 kohta, nagu valimisnädala eelne prognoos samuti näitas:

5 koha jaoks oleks EKRE pidanud saama 5,8% häältest ehk juba +2737 häält (31% rohkem saadust – iga kolmas EKRE valija oleks pidanud kellegi endaga kaasa tooma). Siis oleks Keskerakonnaga 40 kohta koos olnud ning SDE oleks veel ühest kohast ilma jäänud:

Need arvutused põhinevad eeldusel, et kõik lisanduvad EKRE hääled oleksid olnud n-ö uued valijad ja mitte teiste erakondade arvelt. Üldiselt võib aga eeldada, et neil valimistel sai just Keskerakond osa potentsiaalsetest EKRE häältest endale, sest vähemalt Tallinnas on tegemist üsna sarnaste eelistustega valijatega. Kõnekas on nt Tallinna linnapeaeelistuse küsimus, kus terve selle poolaasta jooksul ja ka valimistele minnes juhib Martin Helme EKRE toetajate seas ainult napilt Mihhail Kõlvarti ees. Kõigi teiste päris erakondade puhul on oma erakonna linnapeakandidaat siiski konkurentidest peajagu ees, isegi kui nad ise väga populaarsed ei olegi.

Mis saab Tallinna linnavalitsusest?

Sotsiaaldemokraatide tulemus tuli ootamatult tugev seetõttu, et nad kehastasid viimastel nädalatel kõige selgemat alternatiivi Kõlvarti Keskerakonna naasmisele. Sotside tõus oli muljetavaldav ja nad ületasid oma tavapärase probleemi noorte valijate välja tulemisega. Võib-olla ka seetõttu, et valimiste põhikonflikti kehastamise tõttu valis neid lõpuks rohkem vanemaid inimesi, kui prognoosid näitasid – n-ö soo, kelle jaoks oli kõige olulisem valimisküsimus vastupanuse tegemine Kõlvarti naasmisele. Isamaa läks aga valimistele ebalevalt ja pigem langevas trendis.

Kõige olulisemas tabas mudel märki: valimistulemus tõepoolest oligi noateral, päris kaugel Keskerakonna ainuvõimust ja ka turvalisest enamusest EKREga. Kui EKRE oleks künnise ületanud, oleks Keskerakond saanud 35 kohta 37 asemel ja 36ni ei jõuaks nad kuidagi. EKRE väikse künniseületuse korral oleks see koalitsioon saanud vähemusse jäävad 39, mitte enamuse 40 kohta ja see oli prognoosis vägagi tõenäoline tulemus. Valimistulemuse puhul ei ole tegelikult oluline, kas Keskerakond saab 39%, 41% või 42% häältest, tähtis on ainult mandaatide jagunemine.

Mis edasi? Nagu valimisnädala eel sai kirjutatud: kui Keskerakond ja EKRE enamust kokku ei saa, peavad teised Keskerakonnaga koalitsiooni kaaluvad erakonnad põhjalikult mõtlema, kas tasub sel aastal juba kolmandat korda korruptsioonis süüdi mõistetud erakond pealinnas tagasi võimule aidata. Ja nagu enne valimisi arvata võis, tegelebki sellega nüüd muidugi eestimeelsuse loosungi all valimistele purjetanud Isamaa.